Villu punk-stiili määras legendaarse Inglise ansambli Sex Pistols kleeppilt. Saatuslik otsus küpses 1978. aasta kevadel. 

Villu Tamme on kuulsaim eesti rokkar. Ja pole välistatud, et mõne välisriigi, nagu näiteks Soome, kodanike seas ka tuntuim eestlane üldse. Seda ilmselt tänu sellele, et ta on see, kes ta on. Mitte näiteks leiutaja, lendur või kas või president. 

«Klassiõde kinkis mulle Pistolsi kleepeka ja ma sattusin sellest vaimustusse, kuigi polnud veel nende muusikatki kuulnud,» meenutab Villu kaugeid aegu. Eriti meeldis talle bändi bassimees Sid Vicious. Hing ei andnud rahu. Peagi kiskus Villu algselt lambikuplile kleebitud pildi lahti ja tõttas juuksurisse. Soeng tuli küll äbarikum kui kleepsul, kuid asja ajas ära. Enne seda kandis Villu seitsmekümnendate lõpu kombe kohaselt kraeni ulatuvaid juukseid. 

«Pubekaajal arvasin, et punk on selline noorte värk. Seda, et kunagi ka mingid neljakümnesed pungid ringi töllerdavad, ma aimata ei osanud.» 

Keskkooli lõpuklassis võttis Villu oma välimusel tuure maha. «Lugesin end punkfilosoofiks, kel üks haaknõel rinnas ja kes teab täpselt kõiki asju.» Tamme filosoofiline ajajärk möödus ruttu. 

Võib-olla oleks... 

Pärast kooli hakkas poiss jooma. Koos sõpradega ning sageli otse tänaval või mõnes termosõlmes. «Tahtsin rohkem silma paista. Arvasin, et muidu ei panda mind piisavalt tähele,» tunnistab Villu, kelle rõivaid ehtisid sel ajal lehmaketid, haaknõelad jms. Miilitsad armastasid punkareid kinni püüda ja neilt ehteid ära võtta. Ainuüksi Villu seljast nopiti saaki kümnete kilode kaupa. «Oh sa Issand Jumal, seda kaalu ikka oli.» 

Lehmakette ostsid pungid tavaliselt kauplusest Rauakaubad. Hea odav oli: paari õlle hinna eest sai kolm meetrit kätte. «Aga haaknõelad, need tühjad ei kaalu midagi.» Lisaks kilale-kolale kandis Villu noil aegadel peas vägevat kukeharja. «Muid vahendeid silmapaistmiseks oli minu arust raske leida. Oma vägevate vaimuannetega ei pääsenud ma kahjuks kuhugi, sest ma olin see kuradi... punk,» naerab Villu. Ta arvab, et kui oleks oma punkkülje maha salanud, võinuks temast võib-olla saada tunnustatud kunstnik või kirjanik. 

Potjomkini küla 

Kunstiülikooli astumine läkski noormehel eluvaadete ja imago nahka: KGB pani Villu teele käpa ette. Ning Villul ei jäänud muud üle kui hakata end teostama punkmuusikuna. «Vaevalt KGB nii loll oli, et punkareid võimule ohtlikuks pidas. Lihtsalt oli vaja selliseid tüüpe avalikkuse eest eemale tõrjuda, et turistid näeksid: Nõukogude Liidus on kõik korras ning siin pole taoliste liikumiste tekkeks alust.» Punkliikumine on teatavasti teravalt ühiskonnakriitiline. 

Maalikunsti viljeleb Villu hobi korras aga tänaseni. Samamoodi hobi korras tegeleb ta ka muusikatööstusega. Kohe-kohe on tema firmamärgi «Mätta Fond» alt ilmumas kahe aasta eest autoõnnetuses hukkunud sõbra, Vennaskonna akordionisti Ülari «Mätas» Olliku mälestusele pühendatud kogumikkassett. Kasseti ilmumise ja sõbra surma-aastapäeva puhul korraldab Villu järgmisel nädalavahetusel Tallinna laululava ruumes kahepäevase, ligi kolmekümne bändiga rockfestivali. «Säärane korraldamine on üks ilge ****,» kirub Tamme. Kroonika eelistab lause lõpu asendada sõnaga «jama». 

Villumaania 

Villu senine muusikukarjäär võib mõnegi eesti rockiisa marru ajada. Tema bänd J.M.K.E. on edukalt esinenud Saksamaal, Taanis, Norras, Rootsis, Venemaal ja Soomes. Kusjuures Soomes tekkis kaheksakümnendate lõpul tõeline Villu-hullustus. Maa suurima popmuusikaväljaande Rumba 1989. aasta lugejaküsitluse põhjal oli J.M.K.E. Soomes üks kõvemaid sõnu. Bänd pani mitmes kategoorias (aasta laul, artist, ansambel, uus talent jms) pika puuga ära sellistele nimedele nagu AC/DC, Tina Turner, Mick Jagger, Guns N`Roses jpt. Lisaks muule tõusis Villu Tamme Rumba seksikaimate pingereas 12. kohale. Koha võrra eespool oli Bono (U2) ning Villu taga seisis Morrissey!!! Villumaania kestis põhjanaabrite juures mitu head aastat ning on tänaseks mõnevõrra vaibunud. 

Harmooniline värvivalik 

Pisut rahunenud on ka Villu imago ning viimasel ajal paistab ta (kodaniku, mitte muusikuna - toim) silma eelkõige erkrohelise juuksevärviga. Rohelus on Villu Tamme peas haljendanud sellest ajast, kui ta 1995. aastal Eesti Draamateatri suveprojektis osales. J.M.K.E. esitas Mati Undi Shakespeare`i ainetel lavastatud «Pööriöö unenäos» mõned muusikapalad. Roheline pea oli aga mitte Undi, vaid Tamme enda algatus. Enne seda varieerus Villu juustevärv mõned aastad leekivpunase ja oranzhi vahel. 

Miks siis ühtäkki roheline? «Ega ma mingit füsioloogilist vajadust ei tunne,» vastab Villu. «Ilmselt on see juuksevärvidest ilusaim. Ning ta sobib mulle kuidagi loomulikult, sest mu näovärv on ka selline heleroheline.» 

Sissepääs keldrisse 

Juuksevärv ongi Villu imagos hetkel kõige pungim komponent. «Mul pole muud vaja kui mingi igivana tagi ja ägedad saapad. Kunagi meeldisid mulle ka näiteks lukke täis õmmeldud püksid, kuid neid ei jaksanud osta. Ostsin hoopis õlut.» Villu on proovinud ka ise üht-teist õmmelda. Edutult. Omatoodang hakkas seljas kiskuma. 

«Aga ühed püksid ma joonistasin täis. Ilgelt shefid tulid.» Sääretorudele maalis Villu mõndagi põnevat: kasse, mardikaid, usse, sissepääsu mingisse keldrisse ja mehe näo. Kassid ja ussid ulatusid ümber sääre ja hammustasid ennast sabast. Viimast detaili kasutas Villu hiljem ka oma luulekogu «Tuvi oli tihane» illustreerimisel. Säärastest pükstest ilmselt piisaks, et mõnigi nende kandjat totakaks peaks. Villut see variant ei kohuta. «Targemad ja lahedamad inimesed ei nimeta mind lollakaks või vähemalt jätavad oma arvamuse enda teada,» muigab teeneline pungitegelane. «Kes nimetavad, on tavaliselt tagasihoidlikumate annetega.» 

Automobiili armetu lõpp 

Hull ei sõida autoga. Või vähemalt ei oma juhilube. Villu omab. Omas mõne aasta eest ka autot, 1972. aasta Renault’d 12. Vanast vankrist sai lõpuks katsejänes. Nimelt katsetas üks romula lootusetult vanaks jäänud sõiduki kallal autode kuubikuteks pressimise agregaati. Sellest ajast saati sõidab Villu takso ja trammiga, ent tema lemmikautode hulka on vahelduva eduga kuulunud 1959. aasta Cadillac ning Volvo Amazon. Lisaks vana Citroen - seesama, millega kihutas Fantoom. 

«Mulle meeldivad kallid autod, ja üldse on mul hea ja kallis maitse,» mainib Villu. Seepärast ei talu ta ka näiteks plastmassist putka-välgumihkleid. Villu kasutab Zippot, mis sest, et vana ja logisevat. Ja kui see kusagile kadunud on, tarvitab tuletikke. 

Rõivavalikul lähtub Villu mugavusest. Siin pole hinnal tähtsust. Kord tõi ta Soomest suure musta prügikotitäie vanu teksasid, jakke ja särke. Nägi välja nagu näärivana, kuid kehakatteid jätkus pikaks ajaks. «Läksin täitsa hulluks, kui nägin, et kolme marga eest saab osta teksapükse,» mäletab Villu. Vahejuhtum leidis aset veel vene ajal, mistõttu pole imestada midagi. Tamme ostis, kuid mõnigi end ärikaks nimetav rahvuskaaslane käis välismaale sattudes prügikaste puistamas. 

Enamik Villu koolikaaslasi ja lapsepõlvesõpru on saanud nn korralikeks inimesteks. «Ma ei suhtle nendega eriti tihti, kuid õnneks oskavad nad näha mu meeldivamaid pooli, mitte seda, et ma jõle välja näen. Umbes, et äkki keegi tänaval märkab, et sihukesele tere ütlen. Mind mäletatakse ikka kui lõbusat selli,» naerab Villu ja teatab, et ta ei tahagi «normaalne» olla. Mis sest, et paljud ütlevad: «Issand, kui õudne!!!» 

TEKST: MARGUS MÜIL, FOTOD: AIVAR kULLAMAA FRAKK: TIGASMO MOEÄRI OÜ, KINGAD: KALEV EISEL TORUKÜBAR: EESTI DRAAMATEATER, ROLLS ROYCE: KADI LINDBERG KÜÜLIK: GIUSEPPE VERDI (Omanik: Kristiina Heinmets) 

© Kroonika