Laulgem, poisid, praegu kõige
kallimast -
väiksest linnast, meie armsast
Tallinnast.
Ehkki hallid tema paesed teed,
ikka head meile need.
Kui sa hulgud mööda kitsast
tänavat,
neiu silmad sulle vastu säravad.
Oi, te poisid, kuis küll põleb
rind,
neiu, ma ei jäta sind!
Kui sul leitud pole õiget
kallimat,
vaata ringi meie armsas Tallinnas.
Stroomi rannas kiigub kõrge
kiik,
laulab seal tüdruk viit.
Lööme õhtul saapad
hästi klantsima
ja siis Kadriorgu lähme tantsima.
Oi, te poisid, kuis küll põleb
rind,
neiu, ma ei jäta sind!
Kes siit ükskord leiab hella
kallima,
see ei lahku enam iial Tallinnast.
Loome kodu kõrgel kaldapael
-
kostab seal laste naer.
Pilgub merelt meile kauge majakas,
hüüab kaunist õnne
valge kajakas.
Oi te poisid, kuis küll põleb
rind,
neiu, ma ei jäta, ma ei jäta,
neiu, ma ei jäta sind!
MÕRTSUKDAAMID (Trubetsky/Beier)
Mõrtsukdaamid liikvel häma-
ruses taas on tänavatel,
tänavatel laternate all.
Ja su hinge lahjast kaamest
verest luigekaela ümber,
kaela ümber neil on valge sall.
Halisedes põrkad nende teelt
sa,
alles soojast voodist,
voodist ronind, unesegane.
Hüljatud ja mahajäetud
kurvad
kujud jälitavad,
kuni patust ükskord taganed.
Õhk täis õudseid
naerukriiskeid,
õhk täis õudseid
naerukriiskeid,
kättemaksukõu sul läheneb.
Sinu jaoks need leebed neiud külmil
mõrkjail huulil laevad
juba brauningut hõbekuulil.
Alles olid õrnad õied,
nüüd kui
fuuriad jälitavad,
needes sind, käes verine kinzhall.
Nagu rott sa sibad mustas sater-
kuues, hõlmad lahti,
surmahirmus öisel tänaval.
KINDLUS (Vaik)
Üks päev on lõppenud,
algamas uus.
Ma laman voodis, käed taskus,
sigaret suus.
Nii mõnigi õhtu on
möödunud nii,
nii mõnigi päev on kadund
kui viiv.
Ma vaikin, ma muigan ja miski mu
sees
ütleb: kõik on ju möödas,
ei, kõik on veel ees.
Tumm tuba mu ümber pilte on
täis.
Keegi liigutas neis, võibolla
vaid näis.
Üks päev on lõppenud,
algamas uus.
Ma laman voodis, käed taskus,
sigaret suus.
Nii mõnigi õhtu on
möödunud nii,
nii mõnigi päev on kadund
kui viiv.
3 : 36 (Trubetsky)
Kell neli
saan ma kullast
pandlaga vöö,
kus türkiise on täpselt
kuus.
Kell neli
saan sinistest
pärlitest kee,
mis siis kumab, kui
kumab
Kuu,
ent kell on
3:36.
Kell neli
mind vastuvõtt
ootab Versailles's.
Tuleb kohtumisi ka
Kuus.
Kell neli
mind tervitab
tuledes mõis
ja mu printsess, kel
kuldne
juus,
ent kell on
3:36
Kell neli
saab miljardär
sekundipealt
minust. Sadamas jaht on
uus.
Kell neli
saan kõik, millest
unistand eal,
ent probleem on ju
hoopis
muus,
sest kell on
3:36,
3:36,
3:36...
VARAS
KELLAKÄGU (Trubetsky/Tamme)
Niikui köögist välja
saad
Köögis elu käima
lööb
Laua peale jäänud praad
Kellakägu seda sööb
Muidu istub vaikselt kellas
Tunnis kord vaid kord kuku teeb
Aga otsemaid kui köök
jääb tühjaks
Kägu vana raisk on kohe urust
väljas
Silmapilk sööb suhkrutoosi
tühjaks
Tal ükskõik et lapsed
pärast näljas
Niikui köögiukse lahti
teed
Kägu raibe jälle kellas
Redised kõik nokib auklikuks
Niikui sulgunud on köögiuks
Hõbelusikad kõik tassib
oma kappi
Pärast ropenda või kutsu
miilits appi
Ei see aita mitte kägu juba
Lusikad kõik maha parseldand
ÕHTUD
MOSKVA LÄHISTEL (Solovjov-Sedoi/Matussovski/Otto)
Aias vaikne kõik, puud ei
kahise,
loodus virgub taas koidu eel.
:,: Mulle õhtud need Moskva
lähistel
jäävad kallimaks kõikidest.
:,:
Veereb jõe voog eemal raugena,
helgib hõbekuu sinkjal veel.
:,: Kõlab, vibub laul kuskil
kaugemal
nendel vaiksetel õhtutel.
:,:
Kullake, miks pead mornilt painutad,
milleks pilku peidad mu eest?
:,: Raske kõnelda, raske
vaikida
kõigest sellest, mis südames.
:,:
Varsti puhkeb koit, tuhmub tähistee,
mulle ainult üht tõota
veel:
:,: et sul õhtud need Moskva
lähistel
meelest iial ei unune! :,:
HUULED (Trubetsky)
On, sa aimad, kained tüdrukud,
malbed,
on keegi, kes taandub ja ihud on
valged.
On himud ja soovid ja kohtuvad huuled,
siit aistinguid laiali kannavad
tuuled.
Ja sosistab keegi ja ohkleb mu juures
siin lossis, siin saalis, siin voodis
nii suures.
Kust võivad küll tulla
need magusad huuled,
mis nõrguvad veinist ja vajuvad
suule.
Sel viivul, kui tundmusi purskub
mu seest,
ma ütlen, et koosneme peamiselt
veest,
ent vaevalt sel hetkel sa üldse
mind kuuled
ja vaibuvad kired ja jahtuvad huuled
ja vaibuvad
kired ja jahtuvad huuled
ja vaibuvad kired ja jahtuvad huuled.
NÜÜD
MINGEM SIIT, VEEL KOIDU EEL! (Trubetsky/Vainola/Tolkien/Rajamets)
Nüüd mingem siit, veel
koidu eel,
on udused, külmad mäed
me teel.
Kuid kaugemal, ürgkalju all
me võlukuld meid ootab veel.
Seal muiste päkapikusool
käis sügaval koopais igal
pool,
kus päev või öö,
virk sepatöö
ning nõidust appi võitis
hool.
Sai kuningas neilt aardeid häid,
mis kuldselt sädelema jäid.
Nad ehteid lõid, mis valgust
tõid
ja pärgi, kirevaid mõõgapäid.
Ning suutis mõnigi meistermees,
et tähti õitses hõbekees.
Ja kroon nii kuldset pildus tuld,
seal kuu ja päike särasid
sees.
Nüüd mingem siit, veel
koidu eel,
on udused, külmad mäed
me teel.
Kuid kaugemal, ürgkalju all
me unund kuld on alles veel.
Ka kauneid peekreid tehti seal
ja kullast kandleid, keeled peal.
Ei leidnud viis neilt kuuljaid siis,
kus inime maad ei kaeva eal.
Lõi künkal mühama
männitukk,
öös tuulte oigeis kostis
hukk.
Lõõsk oksi sõi,
lõõm laotust lõi,
leek ropsis puil kui punane kukk.
All orus kumises häirekell,
kõik rahvas vaatas, hirmus
hell,
kuis lohe raev, oh õud ja
vaev,
seal möllas majadel, tornidel.
Mäel tossas suits, mis hukke
rikk
nüüd pageda paistis ainulik.
Mäest lahkus hõim, jäi
maole võim,
sai surma mõnigi päkapikk.
Nüüd mingem kähku,
kõigest väest,
ning üle mitmest süngest
mäest,
kus udud maas, et võita taas
me kuld ja kandled lohe käest.
PIKAD
LINAD (Trubetsky)
Me magame voodis ja pikad on linad
See valendus hämaras kaugusse
kaob
Läbi uste ja saalide kui tuled
sina
Siis lina su jalge all tuksleb ja
taob
On uste ja saalide avatus püha
Ja linadel kehad ja patjadel pead
Ja hämarad kaugused kutsuvad
üha
Ja plikad on kenad ja batjad on
head
Neil pikkadel linadel lõppu
ei tule
Neil hävingut haududes lõpeks
sul taip
Ja ennem sa kõnged ja enne
sa sured
Kui lõpeb see pikkadest linadest
vaip
SUURLINNA
TULED (Tamme/Trubetsky)
Kusagil lõpevad saated
Diktor näeb sulguvaid silmi
Tema ja nendegi vaated
Maetud on sõjafilmi
Voodisse tuiguvad linnad
Silmad vaid hetkeks sa suled
Lõikuvad kõrvu ja
ninna
Süttivad suurlinna tuled
Jälle need hõngud ja
kära
Suletud baarideuksed
Jälle sa lõngud siit
ära
Sammudes südametuksed
Voodisse tuiguvad linnad
Silmad vaid hetkeks sa suled
Lõikuvad kõrvu ja
ninna
Süttivad suurlinna tuled
10203 (Trubetsky)
Veinikeldris kahe suure veinivaadi
vahel
Lesin ma ja tänagi mind võite
leida siit.
Emban teid, mu tüdruk. Prikk
jääb ootama meid lahel.
Keegi kordab mingit arvu, kostub
mingi viit:
"10203."
Suudlen teie huuli, rüüpan
punast veini manu.
Õhtud on siin soojad, hurmav
ristikuaroom.
Väljas hiilib rebaseid, kes
murravad siin kanu.
Mina olen nende sõber. Kordab
hääletoon"
"10203."
Südaöösel ronimegi
veinikeldrist välja.
Igavene lahe on ju lahkuda siit
öös.
Kukrus kõliseb mul kuld,
võin teha teile välja.
Leidsin selle maast. Ent keegi kordab
jälle öös:
"10203."
Kõnnime ning rebased on pidevalt
meil jalus.
Hauguvad ning kuskil kaugel vilgub
tulesilm.
Ei ta vilgu mäe peal linnas
ega mäe all talus.
Pillub justkui mingeid numbreid
nagu kuri silm:
"10203."
Minnes läbi paksu metsa, ise
kartes kolle,
Kohas, mis on möödas,
ajal, mis on alles ees.
Armastan ma headust, üle kõige
vihkan lolle.
Tormidega linnad juba ootavad meid
ees.
10203.
KÕIK
1 KÕIK (Trubetsky/Lomp)
Me rõõmsameelselt,
regulaarselt, särasilmi kulgeme.
Hommik saabub - silmad lahti, õhtu
käes - siis sulgeme.
Jah, ausalt öeldes, häirivaks
ei pea me mitte miskit,
on alati ju olla ülihea.
Sõõm õlut,
ploomimahla, limonaadi, viskit,
peaparanduseks põgus vesi
peal.
Nii uskudes ja teades oma jõudu,
jääb absoluutselt tähtsusetuks
tõik,
et võib tulla headust, samas
õudu.
Me teame, meil on kindlalt kõik
1 kõik.
Me rõõmsameelselt,
regulaarselt, särasilmi kulgeme.
Hommik saabub - silmad lahti, õhtu
käes - siis sulgeme.
Me rõõmsameelselt,
regulaarselt, särasilmi kulgeme.
Hommik saabub - silmad lahti, õhtu
käes - siis sulgeme.
Jah, ausalt öeldes, häirivaks
ei pea me mitte miskit,
on alati ju olla ülihea.
Sõõm õlut,
ploomimahla, limonaadi, viskit,
peaparanduseks põgus vesi
peal.
Nii uskudes ja teades oma jõudu,
jääb absoluutselt tähtsusetuks
tõik,
et võib tulla headust, samas
õudu.
Me teame, meil on kindlalt kõik
1 kõik.
Me rõõmsameelselt,
regulaarselt, särasilmi kulgeme.
Hommik saabub - silmad lahti, õhtu
käes - siis sulgeme.
Õhtu käes - siis sulgeme,
õhtu käes - siis sulgeme, siis sulgeme
TÄNA
JÄLLE ME JOOME BENSIINI (Lomp/Trubetsky)
Maha põlegu Tallinn ja Riia
Ja las leekides hukkub Berliin
Täna jälle on meelitand
siia
Uimas tüdrukud mind ja bensiin
Täna jälle ei ole siin
kohti
Kus vaid sädemest ei tõuseks
leek
Täna jälle on siin tuleohtlik
Täna jälle me suitsu ei
tee
Täna jälle me joome bensiini
Täna jälle mul voolik
on suus
Täna jälle kanister käib
ringi
Täna jälle A 76
Taas kui horisont kumab siis kaagid
Ära lähevad päev
koidab uus
Lähen minagi tühjad on
paagid
Läbi sudu bensiinimaik suus
DOSTOJEVSKILIK
DORIS (Trubetsky/Moguci)
Sind kohtasin hotelli "Kungla" baaris
Lendlehti heitsid rahvamassisse
Ja sinu kulmudest sünkmustjaist
kaarist
Lõi välku otse mu teetassisse
Nahkpintsak must sul õlgadele
heidet
Ja silmis sünge anarhisti pilk
Paar dünamiidi pommi tasku
peidet
Sul heita neid on tänavale
kihk
Nii õppisin sind tundma kallis
Doris
Uus testament su lemmikraamat on
Ka Siberis ta hallis vihmas poris
Sa käisid sind ei murdnud vangikong
Nüüd ärklikorralt
ühes Eesti linnas
Kus ettevalmistusel atendaat
Sa tahad blonde juuste leh'des minna
Kui surmaingel kahes käes granaat
KEEGI
VEEL (Trubetsky)
Pärast mind ja pärast
meid me tuleme kõik taas
Kui on õites vetepind ja
siis kui hall on maas
Tuleb ta ja tuleb see siis keda
kohtad teel
Tulen ma ja tuled sa ja tuleb keegi
veel
Olin ma ja olid nemad talv siis
oli veel
Saabus surm ja saabus kevad saabus
keegi veel
Meeltest kustusid kõik lehad
nagu niiskus soost
Nägin kuidas meie kehad lagunesid
koost
Mida kujutas me elu eraldi või
koos
See on liigne keskustelu see on
teises loos
Nägin kuidas muutus maailm
kuidas muutus kõik
Seniks kui ma jälle naasin
saabund oli võit
Surnuna ses inimkonnas ennast kaotasin
Ideaalses ühiskonnas silmad
paotasin
Inimesi sündis suri selge oli
see
Et kui mina sinna tulin tuli keegi
veel
Tulevikuilm ei näinud puhkust
ega tööd
Kõigil olid segi läinud
päevad ja ka ööd
Ühel öösel polnud
kuhu minna mul ja siis
Lasin ennast kanda kuhu eskalaator
viis
Liin siis minevikumaile hakkas laskuma
Vanalinna varemeile sõitsin
vastu ma
Tundus nagu oleks uuesti ma seda
näind
Lagunenud kohviku ees peatuma ma
jäin
Ma seisin seal kus seisti siis kord
sajandite eest
Kõik oli hoopis teisiti kuid
soojaks tõmbus seest
Nägin pimedaks kõik
läheb eemal kumas linn
Valgustasid kuu ja tähed varemeid
ja mind
Ma kaotasin ära kinga vist
suulakke kleepus keel
Näonahal tundsin hingamist
seal seisis keegi veel
Kui jälle tuled süttisid
seal rohtund sõiduteel
Siis meie pilgud ühtisid seal
seisis keegi veel
See lugu kuhugi ei vii sest keel
jääb saamatuks
Ja miks ma praegu seisan siin jääb
arusaamatuks
