"Rockipiraadid"

 
Vennaskond - Rockipiraadid
  
Laulusõnad
TÜTARLAPS MUSTAS
 (Tõnu Trubetsky)
 
Kaob viimne päiksekiir
Veel hõõgub silmapiir
Teeb tiiru üksik must nahkhiir
Ja lendab laanepüü
Ja siueldes kaob küü
Veel läigib tema vaskne rüü
Ma ootan tütarlast mustas
 
Ja merel tõuseb torm
Ja taevas siin on morn
Ja taeva alla kõrgub torn
Siin kella ma ei löö
Mul on üks teine töö
Ja kui on kätte jõudnud öö
Ma ootan tütarlast mustas
 
Ja kuskil laulab kilk
Üks roheline pilk
Mind uurib justkui tulevik
Läeb keegi üle loo
Ja et seal kõnnib too
Ei õnnetust see mulle too
Ma ootan tütarlast mustas
 
Ja läbi raagus puu
Kus öökull huikab uu
Nüüd pilve taga kumab kuu
Ja kaelas  on mul kee
Ka valgust kumab see
Ent valgemaks see ööd ei tee
Ma ootan tütarlast mustas
 
 
AJASTU
 (Trubetsky/Kareva)
 
Sinetavad veenid,
varjud silme all.
Tuubi, hiljem teenid:
kerge bimetall.
 
Õpikutelasu,
tõuseb aja hind.
Kuskil pole asu,
kõikjal näen vaid sind.
 
     Tule, lähme ära, tule, lähme ära,
     tule, lähme ära, tule, lähme ära.
 
Kaunis õhtupoolik,
Kohl ja Hemingway.
Kui saaks läbi kooli.
Odav hapu vein.
 
Arenemisfaasid,
kriminullijärg.
Tühjad, totrad fraasid,
tappev suitsunälg.
 
     Tule, lähme ära, tule, lähme ära,
     tule, lähme ära, tule, lähme ära.
 
Mõni loeng ja pidu,
mõni armund narr.
Pärlid pole sinu,
pööritav virvarr.
 
Kuskilt kojutulek,
mööda kõikidest.
Kustutatud tuled,
surra sinu eest.
 
***
mõni plaadihull
Hunnik musti nõusid,
Kadund lokirull.
 
Silmis suitsuvine,
hingi otsiv hing.
Ära, ära mine,
ära jäta mind!
 
     Tule, lähme ära, tule, lähme ära,
     tule, lähme ära, tule, lähme ära.
     Väljendatud sära,
     tehisoreool.
     Tule, lähme ära, tule, lähme ära,
     tule, lähme ära, õnn on teisel pool.
 
 
RIIA MU ARM
(Vainola/Trubetsky)
 
Kolletab lepp
ning tuul on heit-
lik, keerleb prügimäel.
Lagunend trepp.
Valendav kleit.
"Tüdruk, on sügis käes."
 
Revolutsioon.
On Läti ning
Liivimaa pealinn see.
Prostitutsioon
ja pätid ning
siiski on hea linn see.
 
Varisend krohv.
Okupatsioon
üdini on mu sees
Portvein ja kohv.
Kohvikus joon.
Sillerdav klaas on ees.
 
Helendab sall.
Kohtuvad suud.
Suus on ent nutumaik.
Taevas on hall.
Raagus on puud.
Siiski üks helge paik.
 
Lahkun ma, kurgus nutt. Sinna, kus tee varjutab uduloor, jääb
Riia, mu arm.
 
 
KASSID JA KOERAD
 (Vainola/Tamme/Trubetsky)
 
On koertel ja kassidel
tumedad huuled
ja heledad hambad
ne taga
 
ja kui sa ne haukumist,
näugumist kuuled,
võid uinuda sa, nad
ei maga.
 
Nad hulguvad ümber ka
hilistel öödel
ja paluvad lunastust
kollaselt kuult,
 
nad valvavad sind sinu
kodustel töödel,
su soove nad loevad su
hääletult suult.
 
 
SURM PARIISIS
 (Vainola/Vaik)
 
Surm Pariisis sügiseses pargis,
minna taeva hallamärjalt maalt.
Veel on aega ümbrikule margid,
saata kirju, kuni saata saab.
 
Mõned öised tunnid veel on vaja,
valge paber, mustad kirjaread.
Lammutatud tänavad ja maja,
aadress ikka endine, sa tead.
 
Keegi sinu ümbrikuid ei ava,
telefonist kostab vaikiv toon.
Vahel tundub: kõik on justkui sama,
pisut tuhmim on ehk elujoon.
 
Aga praegu võõra linna tuled
säravad ja säravad veel siis,
kui sa täna hommikul ka sured
linnas, mille nimi on Pariis.
 
Surm Pariisis sügiseses pargis,
minna taeva hallamärjalt maalt.
Veel on aega ümbrikule margid,
saata kirju, kuni saata saab.
 
Juua kohvi, veini küünlavalgel,
lukshotellis veeta viimne öö.
Mälestada ennast, pisar palgel,
võtta kohvrist püstol, käsitöö.
 
 
SUHKRUGA TEE
 (Trubetsky/Beier)
 
Segan suhkrut malbelt tassis,
kus nii armsalt aurab tee.
Ühtki pahandust või pattu
enam iial ma ei tee.
 
Võtan lonksu, huuled torus.
Ah, küll hästi maitseb see.
Ja mu pööning järsku näib mul
lausa keisrite palee.
 
Ah, kui kogu elu nõnda
kaoks tee uima armsasse,
siis mind iial ei viiks miilits
raudus käsi vanglasse.
 
Ei siis häbitöösid teeks ma,
sigatseks ja pahetseks.
Ühestainsast tassist piisaks,
et ma juba kahetseks.
 
Segan suhkrut malbelt tassis,
kus nii armsalt aurab tee.
Ühtki pahandust või pattu
Enam iial ma ei tee.
 
 
SINE
 (Tõnu Trubetsky)
 
Käes videvik taas sõidad läbi linna
Sa mootorrattal ning bensiini lõhna
Toob vihmavärske sügistuul sul ninna
Nahkjopis tüdruk punapäine kõhna
 
On vihmapiiskadega kaetud nikkel
Ja nahast püksid soonimas su kõhtu
Pärlmuttersinine on sinu tsikkel
Su kiiver ning see nukravõitu õhtu
 
Maavaikteel looklevad piimavalged jooned
Teel kaugusse kus äärelinna algus
Siin varipildiks taanduvad kõrghooned
Ning udus kumab laternate valgus
 
Stopptuli süttib punane kui huuled
Kui süda tuksub mootor vaiksel tuuril
Siin puiesteel on vaikne nii et kuuled
Kui sahisevad lehed autokuuril
 
Ja põlispuud on tummad nagu sambad
On kiirustades mingitud su palged
Sa naeratad ning paljastuvad hambad
Ja kullast kett ja tissid lumivalged
 
 
MA ARMASTAN AMEERIKAT
 (Lomp/Trubetsky)
 
Sõidan autos kauni daamiga.
Meile silma teeb
linn värvilise reklaamiga.
Veri soontes keeb.
Ma armastan Ameerikat.
 
Teada saan et ta on Eerika,
justkui oleks nüüd
avastanud ma Ameerika.
Ime siis, et nüüd
ma armastan Ameerikat.
 
Lühem olla võiks ta kleidike
veelgi mõni toll.
Minu mõtteid saadab veidike
laisalt rock'n roll:
"Ma armastan Ameerikat..."
 
Äkki küsib minult Eerika,
kauguses on pilk:
"Arnastad mind või Ameerikat?"
Vastan silmapilk:
"Ma armastan Ameerikat."
 
Kihutame kummisahinal
luxhotelli. Daam
väljub autost kleidikahinal.
Vilgub neoonreklaam:
"Ma armastan Ameerikat..."
 
Enne, kui viin preili sängi ma,
katsun veelkord ust.
Panen vaikselt raadio mängima,
läbib pimedust:
"Ma armastan Ameerikat..."
 
Väljas troopiliselt must on öö.
Hõõgub sigarett.
Kaminas on juba kustund söed.
Siiski tunnen, et
ma armastan Ameerikat
 
 
MAAILMA LÕPUS ON KOHVIK, KUS KUNAGI KOHTUME KÕIK
 (Vaik/Vainola/Rodinov/Trubetsky)
 
On leinad.
On leinad möödas,
siis kui lõppu
jõuab laev.
 
On seinad.
On seinad piimjad
kohvikus, kus
lõpeb vaev.
 
On melu.
On melu siin ja
sõbrad, kelle
näol on hurm.
 
On elu.
On elu ees ja
ammugi on
möödund surm.
 
On imed.
On imed siin, siin
kohvikus, kus
lõpeb Ilm
 
On nimed.
On nimed seinal,
nagu siis, kui
lõpeb film.
 
 
MINU KODU ON MINU KINDLUS
 (Schenkenberg)
 
Kohe, kui sündisin ilma,
jäin arstile pinnuks ma silma.
Pinnu asemel palki nad näevad,
no küll oli ikka masendav!
 
Nii tõusiski pidevalt kisa-kära,
kuid lõpuks ometi viidi mind ära.
Ja lohutas emake: poju,
me viime su ära siit koju.
 
   Minu kodu on mu kindlus,
   minu kindlus ja paradiis.
   Vaikne kena kohakene
   kõige kallim surmani.
 
Me elame majas, kus kõik on nii tore,
kus teki all täisid ja lutikaid pole,
kus soojaveekraanist saab keedetud vett
ning põrandaid kaunistab libe parkett.
 
Üha rohkem hakkan ma veenduma,
et nii on võimatu elada.
Ei tea, kuhu istuda-astuda,
kuhu istuda, kuhu astuda.
 
   Minu kodu on mu kindlus,
   minu asjade paradiis.
   Minu isamajakene
   meelen minul alati.
 
Käin seal söömas ja
palun öömaja.
Käima varjuna
tuleb harjuda.
 
Läbi akna või
kikivarvulgi,
läbi akna või
oooooooooo.
 
   Minu kodu on mu kindlus,
   haisev läbikäiguhoov.
   Sinna tagasi mul minna
   pole soov.
 
 
LEND
 (Vaik/Herzog)
 
Ja juba ammu on süüdatud laternad öös,
ma istun pargis, sõpradeks tuttavad puud.
Veel ümberringi on vaikus ja tähtedevöö,
mind kutsub taevasse, taevasse kollane kuu.
 
Ma tean, et kusagil nutavad lapsed, mu õed
on seismas tänavanurkadel, pakkumas end,
kuid minu jaoks on peatunud kellad ja jõed
ja algab taevasse, taevasse viimane lend.
 
Ja juba ammu on süüdatud laternad öös,
ma istun pargis, sõpradeks tuttavad puud.
Veel ümberringi on vaikus ja tähtedevöö,
mind kutsub taevasse, taevasse kollane kuu.
 
 
DEATH IN PARIS
 (Vainola/Vaik/Trubetsky)
 
 
OOTAME SIND PIMEDUSEMAAL
 (Klyszejko/Trubetsky)
 
Jäta seekord kõrtsi ukse ette regi
Las seekord sinuta jääb kihav kõrtsisaal
Kiirusta ja mine täitsa segi
Ootame sind Pimedusemaal
 
Oma arusaamad elust jäta sinna
Ja sinu tegudelgi kaduda las kaal
Kalla kurku oma vein ja anna minna
Ootame sind Pimedusemaal
 
Küllap meie juba teeme sulle välja
Kae juba päikseloojang Pimeduse raal
Kiirusta ja mine endast välja
Ootame sind Pimedusemaal
 
Mine mine omadega täitsa rappa
Ja sinu tegudelgi kaduda las kaal
Võta hobune ja kappa kappa kappa
Ootame sind Pimedusemaal
 
Nõnda põgenedes iseennast võida
Ja siis kui ära kaob su enesegi kaal
Jäta ratsu musta kassi seljas sõida
Ootame sind Pimedusemaal
 
 
APPI! MA VAJAN ARMASTUST
 (Trubetsky)
 
     Appi! Ma vajan armastust!!! Ma tahan jällegi olla su.
     Appi! Ma vajan armastust!!! Ma tahan jällegi olla su.
     Appi! Ma vajan armastust!!! Ma tahan jällegi olla su.
     Appi! Ma vajan armastust!!!
 
Õhtuti vähkren ja vingerdan voodis,
käed teki peal, vahel unistan sust.
Justnagu oleksin tarvitand joodi,
kuuleb Tallinn mu karjatust:
 
     Appi! Ma vajan armastust!!! Ma tahan jällegi olla su.
     Appi! Ma vajan armastust!!! Ma tahan jällegi olla su.
     Appi! Ma vajan armastust!!! Ma tahan jällegi olla su.
     Appi! Ma vajan armastust!!!
 
Eila su järg jälle minuni jõudis,
märatsev voodis veel ikka mu meel.
Kuigi see füüsilist pingutust nõudis,
nikuks sind, nikuks sind, nikuks sind veel.
 
     Appi! Ma vajan armastust!!! Ma tahan jällegi olla su.
     Appi! Ma vajan armastust!!! Ma tahan jällegi olla su.
     Appi! Ma vajan armastust!!! Ma tahan jällegi olla su.
     Appi! Ma vajan armastust!!!
 
Jälle ma mõttes sind riietan lahti,
kuhugi sisse ma kuulisid löön.
Iiveldushoos õhuakna teen lahti
ja karjatan siis läbi öö, öö, öö, öö:
 
     Appi! Ma vajan armastust!!! Ma tahan jällegi olla su.
     Appi! Ma vajan armastust!!! Ma tahan jällegi olla su.
     Appi! Ma vajan armastust!!! Ma tahan jällegi olla su.
     Appi! Ma vajan armastust!!!
 
 
ÖINE VALGUS
 (Vaik)
 
Siis, kui väljas on pime
ja akende taga käib tuul,
siis ei ole meist kellelgi nime
silmad on suletud, vaikivad suud.
 
Öine valgus äratas sind,
jäiselt kumavad tänavalambid.
Seisad aknal, tühi on hing,
kriiksudes mööduvad viimased krambid.
 
Anonüümsed on akendes tuled,
nagu küünlad ikoonide ees.
Kellegi lootused, kellegi mured,
kes see küll elab seal majade sees.
 
Öine valgus äratas sind,
jäiselt kumavad tänavalambid.
Seisad aknal, tühi on hing,
kriiksudes mööduvad viimased krambid.
 
Kustutad tuled, ah, tahaks sooja!
ase ja linad on külmad kui haud.
Raadiost suriseb tuttav meloodia,
see on täna siit viimane laul.
 

 
<< Tagasi Vennaskonna tekstide lehele