Ansambel hakkas IQ Negative nime all tegutsema 1996.a suvel. Tegelikul võib bändi hinnata ka aasta vanemaks, kuna enne mängiti samu lugusid mõnevõrrra teises koosseisus ans June nime all. Basskitarrist Indrek Kalda ja kitarrist Kaido Kliss olid varem mänginud Haapsalu metallibändis Crash ja peale Crashi trummari muusikategemisest loobumist grungebändis Pre Hysteria. Kui Pre Hysteria trummar Madis Marleen sõjaväkke läks, pakkus Ain Kalbergil ennast trummariks. Kuna igasuguse mängutaseme tagaajamisest ja nö kvaliteetmuusika üritamisest oli Indrekul ja Kaidol kõrini, siis otsustatigi teha midagi lihtsat, milleks sobiski punk. June’is mängisid Ain Kalberg trumme, Peeter Laas ja Kaido Kliss kitarre ning Indrek Kalda laulis ja mängis basskitarri. Sellest ajast pärinevad mitmed lood, mida kogu aeg on kontsertidel mängitud, kuid mis alles 1999.a linti on saanud nagu “River” ja “Nothing sane”. Samuti “I’m dog”, mis on ainus lugu, mille muusika ja sõnad ei ole loodud Indreku või Kaido poolt. June’iga anti paar kontserti Haapsalus ning üks esinemine oli Tartus tudengibändide festivalil.

IQ Negative nime all hakati tegutsema pärast Ain Kalbergi ja Peeter Laasi lahkumist, kusjuures viimane on bändi nime autor. Aini asemel hakkas trumme mängima sõjaväest tagasi tulnud Madis ning Peetri asemel kitarri mängima Marek Lamp.

Alguses esineti peamiselt Haapsalus, kuna igasugune korralduslik külg ei ole bändi tugevamaks pooleks. Siiski on esinetud Tartus, Tallinnas, Pärnus, Võrus, Kuressaares ja Kärdlas. Haapsalus on antud nüüdseks üle kümne kontserdi. 

Esimesed lood said helikandjatele suure juhuse läbi, kui 1998.a pärast Tallinnas Enteri kohvikus antud spontaanset kontserti tundis “Punk on surn’d” kogumikku välja andev Aarne Mõttus huvi, kas me ei tahaks ka plaadi peale saada. Nädala pärast tegimegi “Theka” üsna viletsa kvaliteediga stuudios viis lugu linti, millest “99” sai nii “Punk on surn’d ” kui Mätta Fondi “25 kuldset lööklaulu” kogumiku peale. Suuremat edu on mänedžmendi puudumisel punkbändil üsna raske saavutada, kuigi ka hiljem on stuudiotes lugusid linti võetud, millest on osa ka kogumike peale saanud ja aeg-ajalt antakse siin-seal ka kontserte. Siiski on bänd 1999.a jõuludeks külmast garaažist võetud kohaliku kultuurimaja kaitsva tiiva alla. Ja üllatus, üllatus, isegi Eesti Kultuurkapital otsustas toetada Eesti punkkultuuri, andes ansambel IQ Negative’ile kui “huvitavale projektile” tegevustoetust 1000 krooni. Nüüd saab siis avalikust toetusest tagasihoidlikult piinlikkust tundes bändiasja edasi ajada, mis ilmselt polegi enam teiste isetegevusaladega võrreldes põlu all. Kui nii edasi läheb, siis polegi punk enam underground ja aatelistel punkistidel nagu ei sobikski meid enam kuulata.  Aga mis siis, peaasi, et midagi tehakse. IQ Negative teeb ka midagi 

Punkt 

…ja Eesti Nokia on viin