12. aprillil astus klubis Illusioon üles Eesti pungi lipulaev, ansambel JMKE, kes tähistas tänavu jaanuaris oma 10. sünnipäeva. Tartu kontserdile
tulnud rahvas oli üsna kirju, kuna kohale polnud tulnud ainult pungipublik, vaid ka huvilisi laiemalt.

Kontserdi eel oli Villu Tamme üpris pessimistlikult meelestatud (ise nimetas ta seda kriitiliseks realismiks).

«Meil oli kolm proovikohta, kuid kõik need on meie jaoks kuidagi ära kadunud. Nüüd me polegi bändiga proovi teinud,» tunnistas Villu ausalt. Ka ei olnud
kontserdi algusajaks valmis esitatavate laulude nimekirja. «Mehed ei mäletagi neid lugusid. Mina nagu mäletan, aga teised ei teagi veel, mida mängima hakkavad.
See on üsna naljakas,» seletab Villu.

Peab tunnistama, et Villu oli Illusioonis purjus, mida ta tund pärast lavale astumist ka publikule tunnistas. Rahva reaktsioon oli selle peale ootamatult tormiline ja
heakskiitev (?). Samas oli Villu päris siiralt mures, kuidas uued lood välja kukuvad. Ühe loo ajal ta isegi katkestas, vabandas, et mööda pani, ning alustas uuesti,
kusjuures rahvas poleks sellest niikuinii aru saanud.

Mai jooksul peaks müüki tulema uus kassett «Jäneste invasioon». Peagi võib kasseti kujul varsti endale soetada ka albumi «Sputniks in Pectopan», millelt kõlas
kontserdi ainus venekeelne laul «S tshego natshinajetsa rodina?». Teisi venekeelseid lugusid Ardot asendav trummar Andres kahjuks ei osanud.

Kui Villu teatas, et jõutud on traditsiooniliste lõpulugudeni, muutus rahvas eriti keevaliseks. Laulnud ära lõpuloo ««Jeesus Maria!» karjatas eit», hõikas Villu:
«Vsjo damoi!». Sellele vaatamata ei jätnud JMKE fännide soovil lisalugusid mängimata.

Mõnes mõttes oli see imeteldav, kuidas rahval oli täiesti suva, kas Villu oli kaine ja mismoodi lood õnnestusid - peaasi, et oli Villu. Selline suhtumine annab alust
arvata, et Villu on justkui elav legend. Siiski oli rahva seast kuulda ka siirast soovitust: «Villu, ära nii palju joo!»

Lõpus, kui Villu oli üksi lavale jäänud, taheti kangesti, et ta «Võitjat» laulaks, millest oli Villul meeles paraku ainult algus. Mees istus väsinult lavale ning kaks
vaprat noormeest laulsid talle loo ise ette. Oli päris liigutav vaatepilt, kuidas fännid oma väsinud iidolile laulsid.

Vesteldes Villuga selgus seegi, et kuigi ta parajasti millegi vastu ei protesti, kiidab ta heaks igasuguse protesti, mida praegune pungipõlvkond avaldab.
 

Esme Kassak, "Postimees", 20. apr. 1996.a.