Istusime Villu Tammega Draamateatri kohvikus. Äsja oli lõppenud Villu värssdraama «Haned võlgu» avalik lugemine. 

Mis koolis sa käinud oled? 

Käisin Tallinna 42. keskkoolis ja ühe aasta ka II tehnikakoolis. Olin üks parasjagu ulakas poiss. Kooli ajal välimusega silma ei paistnud, see tuli pärast kooli, 
aga haaknõelu kästi küll riiete küljest ära võtta. 

Kooliajast saati meeldib kollektsioneerida igasuguseid asju, näiteks pudelisilte. Seniajani ostan uusi Eesti õllepudeleid, et nendelt silte saada. 

Samuti on mul täielik Loomingu Raamatukogu, kõik alates 1957. aastast, ainult mõni üksik on puudu. Ma olen täiesti kindel, et suuremat osa neist ei loe ma 
mitte kunagi. 

Milline oli sinu esimene bänd? 

See oli kooliajal, nimeks «TÜRAnn». Sellega sai ka esimest korda esinetud, aastal 1980-81. Kuskil sõpruskohtumisel Leedu ja Läti koolidega. Esitasime kolm 
lugu, siis tiriti lavalt alla. Stiiliks oli loomulikult punk. 

Kus sa veel mänginud oled? 

1982-87 olin Velikije Lukis, 1986-2012 olen JMKEs. JMKE on tegelikult rohkem Soome kui Eesti bänd, seal on palju esinetud ja ka plaadifirma on Soomest. 

Ma pole mingi esinejatüüp. Kainena tunnen ennast laval ebamugavalt, kuigi takkajärgi hinnates oleksid kained kontserdid paremad. 

Ma pelgan televisiooni ka minna, kardan, et ei oska seal midagi teha või vastata. Tegelikult olengi ma üks tagasihoidlik, lausa häbelik tüüp. 

Kuidas on sul suhted alkoholiga? 

Kunagi sai jah tugevalt napsu võetud. Võiks öelda, et olin joodik, aga viimasel ajal nagu eriti ei tõmba. Ma ei ole ikka enam see õige punk, kes igat solki joob, 
peaasi, et pähe hakkab. Lemmikjooki ei ole, kõik sõltub sellest, mis tujus ma parasjagu olen... 

Üldiselt pean ma seda nõmedaks, kui punk pidevalt toonitab, et õlu on üle kõige. 

Aga kuidas on lood narkootikumidega? 

Ma olen sellest east vist juba väljas, et võiks ühel päeval narkotsi ja teisel tina panna ning nii 50 tundi magamata olla. Sellised asjad ei paku enam pinget. Need 
tüübid, kes ainult speed’i ja ecstasy najal elavad, ei meeldi üldse. 

Koolis sai mõnevõrra narkotsi proovitud. Kogusin vanad konid kokku, keerasin paksu paberi sisse ja kleepisin AGO liimiga kinni. Pärast poistega kooli 
peldikus tõmbasime, kõigil näod valged. 

Mis su lemmikud on? 

Kindlaid lemmikuid ei ole, need vahelduvad pidevalt. Samas ei ole sellist asja ka, mis ei meeldiks. 

Ma olen fatalist, seega kõigega rahul. Iga kogemus ja sündmus on minu meelest positiivne. Näiteks kukub sulle jääpurikas pähe ja saad haiget. Aga kui see 
purikas poleks sulle pähe kukkunud, siis oleks sa võibolla üle tee minnes hoopis auto alla jäänud. 

Mulle meeldib näiteks joonistada, eriti mingi künka tagant piiluvaid jäneseid. Neid on lihtne teha, seepärast topingi neid igale poole, näiteks «Gringode kultuuri» 
kassetiümbrisele. Järgmise plaadi «Jäneste invasioon» kaane peal on paksult jäneseid. 

Kumb sulle rohkem meeldib, luule või proosa? 

Mõnda mõtet on parem väljendada luules, teist aga lausesse kätketult. Vanasti olin konkreetsem, ütlesin otse välja, mis arvasin, ka poliitikast... 

Viimasel ajal on poliitikast kõrini, olen muutunud sotsiaalsemaks. Uuel plaadil on sõnad tiba teistsugused, väldin otsest kritiseerimist. Samas on tekstid muutumas 
mõttetuiks. Kui kuulaja arvab, et ta sai loost aru, siis ta eksib. 

Kirjutan rohkem tellimise peale. Keegi palub ja ma kirjutan. Kuna ma olen väga häbelik, siis avaldan palju asju varjunimede all. 

Kas sa kuulud mõnda parteisse? 

Ükskord Mart Sanderi sünnipäeval taheti mind TEEsse meelitada, aga ma ei läinud. 

Kooli ajal juhtus nii, et meie klassist taheti teha sajaprotsendilist komsomoliklassi. Mina parteisse ei kuulunud ja minu seebitamise võttis ette kooli direktor 
isiklikult. Tal olid sellised ilusad silmad, nagu mandlid, nende silmade pärast ma nõustusingi. Praegu on õudselt häbi, võidakse hakata punaseks sõimama. 

Mis sa tantsimisest arvad? 

Reivil olen käinud, päris vahva. Ainult mulle on füüsiliselt vastuvõetamatu stroboskoobi vilkumine ja infraheli piiril käiv võnkumine. Aga tantsida on mõnus, eriti 
täis peaga. Ainult rahva ees ei taha tantsida, häbenen. 

* Villu Tamme isikukood. 
 

Andres Sang (18), "Postimees", 20. apr. 1996.a.