Kaks küülikut on ikka kaks küülikut
BLIND - Pronto Seignore (B-Group/Hyper Promoter)
J.M.K.E. - Jäneste invasioon (Georg Scherer Systems)
Paljas juhus või karvane kokkulangevus, mis see muu ikka on. Mis seletaks, miks enam-vähem üheaegselt on kaks eestimaist, sugu erinevat noorteinimestemuusikat
mängivat kitarriloomeliitu arvanud hääks valida endale jooksvaks vapiloomaks - värviliselt fikseeritud esikaanestaariks, illustratiivseks variisikuks, maskotiks,
adjutandiks, kulissidekõrvaseks käsundusohvitseriks, kaasvandenõulaseks - ühe ja sama elaja. Pungissilmse, kõrvuhargitava, tömpsabalise, kasinalt karusnahkse,
eeskätt tagajäsemelise, väheverejanulise, reeglipäraselt taimetoidulise ja araverelise, vaid erandkorras onuremuselise ja pleiboiliku, võrdlemisi püsimatu ja võrratult
sigimishimulise liigi esindaja.
Jänese.
Vau?!
Noh, ausalt öeldes pole see seik iseenesest veel niiväga vau midagi. On lihtsalt nagu on. Ja olgu pealegi - kui lepus, siis lepus. Kui juhus, siis juhus. Õigem on
siinkohal vargsi siginevale kiusatusele mitte järele anda, mitte hakata kahe juhusliku karvalooma pealt leiutama uljaid ja ennatlikke üldistusi kitarripärase
noorteinimestemuusika (meela ja metsiku?) meelsuse kohta. Küll on õige ja asjakohane igaks juhuks kinnitada, et mõlemad maskotid - niihalvasti («) sinu Joti ja sinu
emMi ja sinu Kaa ja Eee (») poolt sundkorras metsavennastatud ja kuulipritsi külge monteeritud taltsa moega isend, kuihästi priske linnaküüliku ja mõõkhambulise
kanalisatsiooniroti vahepäälsusse kalduv Blind-loom, kes kannepildi pääl paistab miilustavat juustu (või pekki?) - on tõepoolest mõistetud jänesteks. Ja-jaa, Blindi
esinduselejas samuti. On «rabbit». Nagu kirjutatakse Tallinna kolmiku esikkasseti juurde käival ametlikul voltpaberil.
Niisiis. Kaks justkui samasse liiki kuuluvat tegelast, ainult et kumbki eksemplar on kangesti ise sorti. Lahknevus, mida ma aiva tasapisi toonitan peaasjalikult
seepärast, et mõlema kaanekuju muusikaliste mahitajatega, nende niidi- ehk täpsemini traaditõmbajatega, on lood-ja-laulud analoogilised. ((JiMKE lood, saagu
tüdinult äratõdetud, on veel ka mitutpidi anaal-«loogilised». Aga tühja tollest.)) Esteks: ükski vähegi teadjapoiss või -tüdruk neid bände omavahel segi ei tohiks ajada,
naljalt ega kurvalt, ei ajaks isegi siis mitte, kui J.M.K.E eranditult anglo-ameerika keeli laulaks (nagu Blind seda häirimatult teeb). Teistpidi võttes: hoolimata stiililistest
ja ilmavaatelistest erinevustest on neil kitarrikolmikutel ometigi ühised kauged esiesivanemad. Ikka noodsamad Pee ja Uu ja eN ja Kaa. Punk. Selle põhi ja pära.
Järellainetused ja tuletised (Blind); tavapäraselt tõre - ja pahatihti hambutu, mu meelest - sotsrealismus ja sõnades sõjakas hungveiping-pong-pangi tagumine
(J.M.K.E.).
Punk, mis, vastupidiselt Untsakate vemblavärsile, pole paraku juba ammu «põhiline», küll aga on arvestatavalt rahvusvaheline. Vahel isegi sedavõrd, et koguni
Jott-ja-emM-ja-Kaa-janiiedasi, kelle (oletatavasti) sadakond kangekaelseimat jüngrit pesitsevad ilmselt siiski siinmail ja kes kõige oma täiega jääb paratamatult
eelkõige eestiliseks nähtusekeseks, võib pajatada võidukaid veteranimälestusi ajast, mil oldi Big In Finland. Tänu, teadagi, millele. Tänu püstisele perekale ja pärani
plurale, mäletatavasti. Nüüd, kui plura on hoopis ammuli, lausa rivitult - perekas aga päevakorrast maas - J.M.K.E. ent pusib endistviisi panna proletkulti ja
«anti-poppi» ühte padaje, soovitades (kellel küll???) vabastada «oma aju /…/ sotsiaalsest sõltuvusest» ning ajades pohhuismi segi anarhismiga - ei ole mõeldav, et
ajalookene end selles soustis samamoodi kordaks. (Vaevalt nad isegi seda loodavad.) Peotäie muusikalisi pop-batsillusi on Villu ja veljet mõne lugulaulu sisse ju
poetanud («Kõrge rohi», «Kapid», «Võrgud»), aga noodki peavad rüselema võidu peetumatu tekstivoolusega, tõenäoliselt tekitamata kunagi rahvusvahelist nakkust.
Pigem oleks praegu Blind kujutletav staatuses Big In Japan või Great In Guatemala. Teoreetiliselt võiks sel tasemel kitarriloolist kosmopolitismi teisaldada vaevata
igale poole, kus taoline post-post-punk-post-grunge-post-nirvaanalik-pool-punk-pop vähegi peale läheb. Praktiliselt muidugi ei või. Sest seal «igal pool» leidub
tuhandeid sarnaseid, «kohalikke», kes pole suurt kehvemad, aga ka mitte sugugi vingemad. Tõsiasi, teadmine, millega pole kuigipalju pihta hakata. Sest trobikond
eelarvamusteta eestimaalasi võib uskuda, kusjuures igati põhjendatult, et ennemini tasub kulutada oma nappi kaubaekvivalenti Blindi «Pronto Seignore» kui Green
Day «Dookie» või «Insomniaci» pääle, kuid see pole usk, mis mägesid liigutaks.
Ja jääbki vististi nii nagu on. Kaks piisavalt erinäolist vapilooma, aga üks, teenimatult sarnane saatus. Olla kummardet võrdlemisi väheste omainimeste seas. Aga ma
oleksin rõõmus, kui tulevikus selguks, et selle troostitu ennustusega sai poolenisti mööda pandud - Blindi osas.
TIIT KUSNETS