| TALTUNUD NIHILIST OIi see alles mees. Omal ajal ei pääsenud tema käest venelased ega jänkid, sotsialistid ega kapitalistid, Bush ega Beria. Kuid muutusid olud ja muutus ka mees, kes oli enamiku oma noorusest kulutanud protesteerimisele ja maailmale koha kättenäitamisele. Nüüd on eitus ja sõimamine asendunud filosoofilise meelerahuga. Ühes hiljutises artiklis nimetati JMKE liidrit Villu Tammet juba endiseks - ekspunkariks. Tõsi, 32-aastase Villu filosoofia anno 1996/97 käib küll endiselt eituse kaudu, kuid nüüd eitab ta viha, ühiskonna muutmist, vägivalda ja ideoloogia pähemäärimist. "Mul täitsa ükspuha, olen ma punkar või ekspunkar," arutab ta rohelist kukalt sügades. "Mõlemas on midagi tõele vastavat. Kõige õigem oleks ehk öelda: Villu, kes ei tea seda isegi." JMKE viimane plaat "Jäneste invasioon", bändi esimene korralik helikandja ülle kolme aasta, vä1jendabki liidri ebakindlust. Sama ebakindlust, mida oli tunda juba 1993. aastal valminud "Gringode kultuuris": see laul algas sõnadega "Mul pole enam selge, kes ma olen". Nüüdki langetab Villu silmad ja tunnistab: "Ma ei ole kindel, mis on õige ja mis on vale. Kõik oleneb vaatenurgast." lgal juhul pole ta enam nii sõjakas nagu varem ja usub arvamuste paljusse. "Kunagi arvasin, et minu mõtted on õiged.ja maailm on sellepärast allakäinud, et teised mõtlevad valesti," lausub Villu. Samas võtmes mõeldes järeldas ta, et enamik inimesi ei armasta punkrokki seepärast, et nad pole seda kunagi kuulnud. Aitab ideoloogiast! Uue aja propagandistid, näiteks jehoovatunnistajad, võtavad isegi Villu-taolise mehe kõhedaks. "Kahte sorti inimesed on mulle tänaval ligi tikkunud, selgitab ta. Ühed on igasugu usklikud ja teised on pederastid. Kuidagi jõ1e sarnased, proovivad sind ära rääkida, ära meelitada." Küllap nad loodavad, et kurikuulsa Villu ärarääkimine teeks neile head reklaami. Villu oletab, et ilmselt muudab teda eriti ahvatlevaks kuulumine nö riskigruppi. "Mõlemad leiavad, et see on äraräägitav tüüp, see on kindlasti meie mees, kes praegu veel ei tea seda."  Eesti pungi sümbol on mõistnud ka pungiideoloogia piiratust ning see mõistmine ei lasegi teda vanal rajal jätkata. "See on nagu mingi parteiprogramm: kui sa kindlaks määratud liini ei aja, siis pole enam õige punk," põhjendab Villu, hääles iroonia ja kibestumine. Parteisse, ei otseses ega ülekantud tähenduses, pole ta ealeski kuulunud. Ta on olnud iseseisev ja sõltumatu. Erinevalt võitluskaaslastest Kojamehest ja Tõnu Trubetskyst, kellest said narrid ja popiidolid, jäi Villu tükil ajal kindlaks oma põhimõtetele. Isegi nüüd, endisist põhimõtteist loobudes, õhkub temast väärikust. Oma suursugususes on ta säilitanud punkarite lugupidamise. Ka rahva suhtumine Villu Tamme bändi JMKEsse on tasapisi muutunud. Paljud peavad seda pigem Soome kui Eesti pundiks, sest Soomes asub bändi plaadifirma, seal müüakse enamik plaate ning seal antakse enamik kontserte. Kas Eestis pole enam turgu? Hiilgeajad on möödas, möönab Villu, need jäid aastatesse 1987-1989. Nüüd on olud muutunud ja sellega tuleb kohaneda. Et kohanemine ei käi raskusteta, selles veenavad Villu muusika ja tekstid, mis on vaevatud eneseleidmise probleemidest. "Jäneste invasioon" on niivõrd rusuv ja pessimistlik, et Villust võib koguni kahju hakata. Paraku 1äheb selline depressiivsus vastuollu tema lustakate kirjanduskatsetustega. Ons muusika vahend oma negatiivse pooluse väljaelamiseks? "Jah, sa tabasid selle ära," poetab Villu süüdlasliku naeratusega, justkui vabandades, et tal muusikaga enam midagi öelda ei ole. "Esimest korda kirjutasin sõnu, mil puudub igasugune tähendus, lihtsalt riimide alusel. Ent inimestele jääb mulje, et on väga palju öeldud." See kõ1ab ausa ülestunnistusena mehelt, kel on vaid telefoniparandaja keskeriharidus tehnikakoolist. ("Meil oli lahe kursus - palju punkareid - ja panime kogu aeg tina," on ta avameelitsenud.) Hüperviisakas või Ülbe? Villut kuulates on raske uskuda, et tema ise on kirjutanud oma laulude ebatsensuursed sõnad, sest tema juttu ei lipsa ainsatki roppust. Nii kõnepruugi kui novellide põhjal ei saa teda iseloomustada teisiti kui häbelik ja hüperviisakas. Restorani kelnerit näib ta lausa pelgavat, suheldes temaga rohkete vabandussõnade saatel. Seetõttu võib uskuda Villu väidet, et üle kõige armastab ta kodus istuda, raamatuid lugeda või lihtsalt oleskleda. Aga: "Purjuspäi võin ma tõesti jalaga autosid puruks peksta," lisab ta. "Siis tundub teistele küll, et see pole sama inimene, kuid ma lihtsalt elan oma erinevaid jooni vä1ja." Erinevate joonte väljaelamine tõi juunis kaasa selle, et Villu sai "Nimeta Baaris" purjuspäi 1ärmamise eest turvameeste käest peksa. Hiljem selgus, et sai luumurrugi. Esimese bravuuriga lubas Villu baari kohtusse kaevata, siis aga rahunes ja 1õi käega. Miks? "Tegelikult olin ju ise süüdi, purjus peaga ülbitsesin," ütleb ta. "Ja mul puudub kättemaksuhimu. Algul oli küll tapan-maha-raisk tunne, kuid nädala pärast oli juba piinlik." Elatist teenib Villu viimasel ajal varjunimede all avaldatava ajutööga. Samuti on ta hakanud kiikama teatriilma. "Looming" avaldas katkendi tema elu kirjeldavast värssdraamast, peagi Draamateatris etenduva värsskomöödia "Haned võ1gu" eest sai ekspunkar Eesti Näitemänguagentuuri preemia 7000 krooni. "Nad teadsid, et see oli minu kirjutatud," sõnab Villu muiates. "Oleks kogu värk toimunud märgusõnadega, poleks teos kuhugi jõudnud." Juba paar aastat tagasi väitis Villu end olevat sedavõrd kuulsa, et võib kirjutada ükskõik millist rämpsu ning ikka seda avaldatakse, sest onupojapoliitika toimib igas valdkonnas. Kas tõesti? Tõestamaks, et kõik pole sugugi võrdsed, meenutab Villu 198Ondate 1õpu noortefoorumit, kus igale kõnelejale anti seitse minutit. "Siis tuli Savisaar, oli paks, tegi tähtsa näo ja ütles, et tema tahab rääkida kakskümmend minutit," lausub Villu. Kolleegium oli arutanud veerand tundi, mida teha, ja otsustanud 1õpuks, et olgu ikka demokraatia ning kõigil ühepalju aega. "Savisaar tuli, rääkis mingi 15 sekundit ja 1äks minema," märgib Villu. "See mulle meeldis - teistsugune kui teised." Praegu meeldib talle poliitikutest Andres Tarand. Villu selgitab: "Ta räägib sellise kähiseva häälega, sest on Antarktikas elanud. Sihukesed asjad mulle meeldivad. jumala šeff mees, tekib selline mehine imidzh kuidagi." Üllatav on Villut kuulda mehelikkust ülistamas, sest oma loomingus on ta selle üle alalõpmata irvitanud. Nüüdki tunnistab ta varmalt, et tema küll püssiga eesliinile ei 1äheks, kui sõda peaks tulema. Ta on endiselt nahahoidja. Tema kartlikkus ilmneb isegi muusikas. Nüüd eelistab ta käredusele rahulikumaid meloodiaid ning on mõelnud katsetada isegi millegi muu kui punkrokiga, aga kardab, et ei saa hakkama. "Võibolla peas kõ1avad mingid viisid, aga ma ei oska neid pillil järele mängida," avaldab ta. "Varsti hakkan proovima küll, aga ma parem ei luba midagi, sest niikuinii välja ei tule." Nojah, loomupärane tagasihoidlikkus. "Favoriit", jaanuar, 1997; Marek Kallin |