<< NAEL >>

(Võtke istet, vanamutt. - Oi, aitäh. Ääägh. Miks see nael siin püsti on? - Ha ha ha ha ha ha haa.)

Võtke istet, vanamutt ja kuulake plaati.
See plaat on te tänase õhtu nael.

Just nagu nael, mis tungis teile perse,
tungib see plaat mõistusesse ja hinge.
Just nagu auk, mille nael tegi perse,
tekib temast veritsev haav teie hinge.
Just nagu arm, mis jääb naelaaugust,
jääb temast arm paariks nädalaks hinge.
Kuu aja pärast on nael meelest läinud.
Nõnda ei mäleta ka seda plaati.
Mõni võibolla natuke mäletab ka.

Võtke istet, vanamutt ja kuulake plaati.
See plaat on te tänase õhtu nael.
J.M.K.E. silitab kõrvu
ja moshimisest jääb haigeks kael.
  
  

<< ULTRATOLERANTS >>

Ma olen nõus kõigega, mis on jõus
ja olen ka nõus kõigega, mis ei kehti.
Ole nii või naa, ma olen sinuga,
ja mul on üsna pohui, mida sellest arvad sa.

Tee, mis sa teed või ole, kes sa oled,
mitte midagi ei pane ma imeks.
Kunagi su vastu mitte midagi mul pole,
ja ma panin sellele asjale nimeks
ultratolerants.

Igalühel on oma koht siin maailmas,
ka sinul ja sellel, keda sa vihkad.
Mina sind ei vihka ja ei jumalda.
Ole see, kes sa oled, ainult ära kaaguta.

Tee, mis sa teed või mine, kus sa lähed,
lahti on kõik teed ja lahti on uksed.
Pea kohal säravad Päike, Kuu ja tähed,
leebe tuule käes lendlevad juuksed.
Ultratolerants.

Moraalne dementsus on ikka konstantne
ja intolerantsus on perseverantne.
Ole parem minuga ekvivalentne,
ole elegantselt hea ja tolerantne.
Ma sallin teid, te väikesed värdjad,
ma armastan teid, ma olen kaasaegne Jeesus.
Kunagi, siis, kui te kasvate suureks,
kohtume teiega siis Vääna-Jõesuus.
Kui vaid soovite.

(Võrdsus pole see, et kõigile üks ja sama. Võrdsus on see, et igaühele oma. Seda ütlen ma KOMA seda hüüan ma KOMA ja nii see on PUNKT)
  
  

<< ÜKSTEIST >>

Ma kõnnin mööda lõputult hargnevat teed. Mind ümbritsevad kummalised ideed.
Nad uputan pilgeni peekrisse ja vaatan oodates tühjusesse.
Kui jõuan kord koju, siis on mul paha, vaid natuke armastust siis sinult tahan.
Viskan sitased riided masinasse, panen väikese tule kaminasse.

Istun köögilaua taga, mõtlen tüdrukust, keda ma ei vääri.
Mõtlen, miks on elu läinud nii.
Lõikan välja su pilte ajalehest, kuni käe külge kasvavad käärid
ja ma ei suuda nuttagi.

Soovi mulle head, tule silita mu kõõmast pead.
Pühi oma tervendava käega eemale mu kurbus ja mu viha.
Istu voodile, võta mu pea oma kätele.
Ütle, kus me näind oleme üksteist.

Aegajalt tuleb märkmikust tõmmata maha mõne sõbra nimi, kes maetud on maha.
Uued nimed sinna kirjutan asemele, mis pole vajalikud mitte kellegile.
Pool elu möödub pohmellis, teine pool mäluaugus.
Mind ei kutsu enam kunagi lõpmatu kaugus.
Ma tahan vaid koju, tahan magada. Tahan süüa ja telekat vaadata.

Ja ma ei otsi elu mõtet, sest ma leidsin ta üles juba ammu.
Ja kaotasin jälle ära vist.
Tuleb järjest rohkem pingutada, et iseendaga pidada sammu.
Oo, saatus, anna jaksamist.

Soovi mulle head, tule silita mu kõõmast pead,
pühi oma tervendava käega eemale mu kurbus ja mu viha.
Anna mulle suud, ma olen purjus ja väsinud.
Ütle, millal kell saab üksteist.

Ülal pilve peal Jumal kratsib oma haiget pead.
Avab oma esimese hommikuse õlle kell üksteist.
Vaatab alla sealt halli pilve serva pealt
ja ütleb: "Inimesed, armastage ometi üksteist."
  
  

<< SITAPOTIREVOLUTSIONÄÄR >>

Mina olen tuntud selle poolest, kas sa tead,
et ma viibin päevas mitu tundi poti peal.
Kuid seal ma ei situ ja ma ei onaneeri,
vaid filosofeerin ja suuri muutusi planeerin.

Vaatan üles lakke nagu kommunistlik noor.
Näitan teed uude ellu nagu valgusfoor.
Maailmarevolutsiooni aeg on käes.
Mu peldik on horisont kust hakkab koitma päev.

Mina olen sitapotirevolutsionäär.
Poti peal ma tean, mis on õige ja mis väär.
Uue elu teelt kaob viimne kui barjäär.

Mul vesi kinni keerati, kui jätsin maksmata.
Ma sitamajja vett toon poriloigust pangega.
Pange sees on kopsik, ma vaatan tema vart
ja parandan maailma, pupillides hasart.

Mina olen sitapotirevolutsionäär.
Poti peal ma taipan, mis on vale ja mis väär.
Olen uue maailmakorra misjonär.

Olen Sitapotierakonna funktsionäär.
Siin on mu elu ja mu karjäär.
Ja istumisest krampis on mu vasak säär.

Nii ma veedan sitamajas oma nooruse.
Mu peldik on mu kindlus ja pääsetee.
Ja kui õues käib tõeline revolutsioon,
ma istun potil, võtan kopsikuga pangest vett ja joon.
  
  

<< KEEMIA >>
(lead voc Promille Promille)

Ma ei tea, mis on lahti minuga,
et ma elan ühes korteris narkomaaniga.
Ühes toas, ühes voodis magame me temaga.

Ta on läbinisti keemiline vend,
ta joob surrogaate ja süstib veeni end.
Ja ma tean, tema päevad mööduvad kui linnulend.

Siis, kui on lumi maas,
valdab meid ekstaas.
Ihusse kui gaas tungib
keemia.
Keemia.
Beeob.
Lalalala lalalala la la laa.

Ma olen rõõmus, ma ei hakka pragama,
kui ta keset armurõõmu jääb mu otsa magama,
sest ma tean, selles süüdi on kõigest keemia.

Minu elukaaslane on keemiline vend.
Väikeste tablettidega hellitab ta end.
Ja ma ka tarbin keemiat koos temaga.

Siis ...

Ja ka juulikuus me korteris on lumi maas.
Peoga näkku hõõrun sooja lund.
See on ääretu, otsatu, lõputu ekstaas.
Ma ei tea kas olen ärkvel või näen und.

Siis ...
  
  

<< PANEME PUNKI >>

("Nii, poiss. Nüüd aitab. Kaua sa mängid meie närvidel. Su ema on läinud muretsemisest kärna. Poeg näeb välja nagu mõni kaltsakas, raisk. Võta see haaknõel ära kõrvast, pane parukas pähe ja tagi sinna, kus on nagi. Sellega on lõpp nüüd. Paneme punkti." - "Õige, paps. Paneme punki!")

Ma olen anarhist, ma olen punkar, ma olen maailma nael.
Meri on põlvini, nalja on nabani, pihus on pudelikael.
Tahan kord saada selliseks, nagu on Villu või Freddy või Rott või Striit.
Nad on nii vaimukad, nad on nii vabad ja kogu aeg juua täis.

Sest kui on joogid sees, ongi anarhia.

Kooli ei lähe, kodu ei leina, miskit ei tee teie heaks.
Kusen ma vaid vastu kiriku seina, et jumal mu põlastust näeks.
Maailm saab paremaks täpselt nii palju, kui palju salaviina ma joon.
Kui pudel on tühi, siis olen ma tugev ja maailma muutmise hoos.

See on revolutsioon meie tänavas.

Siis, kui otsa lõpeb jook,
(paneme punki paneme punki)
algab revolutsioon.
(Paneme punki paneme punki punki)

Ma olen kollanokk, ma olen jobu ja natuke tobuke ka.
Siiski ei paista see eriti välja, kui joon ära mõne Ljedaa.
Ma ei tea, mida ma tahan ja ei tea ka vist, kuidas seda saada.
Aga teooria ei olegi tähtis, ma olen ju tegude mees.

Revolutsioon algab täna ja siin.

Siis, kui otsa lõpeb jook,
(paneme punki paneme punki)
algab revolutsioon.
(Paneme punki paneme punki punki)

Teiste pumpadega koos
(paneme punki paneme punki)
maailma ma uueks loon.
(paneme punki paneme punki)
  
  

<< LUMEMEMMENINAD >>

Mul pole mingeid pretensioone, ei küsi kompensatsioone ma mingeid te käest.
Olen vait ja rahulik, kui ainult kestaks vabariik.

Suvel tatikaid ja talvel lumememmeninasid ma söön.
Mu menüü on tervislik ja täiuslik ja patriootlik on mu meel.

Mu aknalaual trikoloor ja kannutilast ahnelt joon ma üleeilset teed.
Suvel käisin karjamaal, jõin piima lehma all selili maas.

Aga talvel, aga talvel lumememmeninasid ma söön.
Jänestega võidu ma ründan laste kätetööd ja tavaliselt olen võidumees.

Mu tool on ühe jalaga, kolm jalga ära kütsin ma (ja sooja ei saand).
Kui tasakaalu pidada, saab toolil ikka istuda.

Balansseerin, vegeteerin, lumememmeninad taldrikul.
Ja kui kord ma peaksin ära surema, pange porgand minu hauale.

Mul pole mingeid pretensioone, ja pangaoperatsioone ei oska teha.
Nii ongi hea ja rahulik, ja ikka kestab vabariik.

Võtan kelgu, lähen parki lumememmedega tantsima.
Rõõmus meel ja kõht, mis pole liiga täis aitavad mind elus püsida.
  
  

<< ÕHTUMAA VIIMASED TUNNID >>

Tead, et igal kultuuril on tõusu ja languse faas.
Mis kõrgele hüppab, peagi on sirakil maas.
Meil on on see õnn, et saame me veel näha oma eluajal,
kuidas põrmu langeb Õhtumaa.

Käes on Õhtumaa viimased tunnid,
veel agoonias rabeleb ta.
Tema loojuva päikese kiirtes
klaasi tõstan ja ütlen: aidaa.

See on postmodernistliku näidendi viimane vaatus.
See on posthumanistliku luige katkenud laul.
See tarbijate paradiis on tarbind ennast lõhki.
Ta tükid kukuvad eilsesse.

Õhtumaa viimased tunnid
kõnnivad riburada me taga.
Ja me jookseme nende eest ära.
Ei tee me tegemist hävinevaga.

Õhtumaa viimased tunnid.
Kaunis ja kohutav loojang.
Õhtumaal õhtu on käes
ja õhtu ei tõota ju sooja.

See, mida Euroopa tähendas kunagi meile,
sel polegi tähtsust. See oli ju kunagi eile.
Me homsesse nüüd vaatame ja me ei tea, mis tuleb sealt,
kuid midagi sealt tulema ju peab.

Käes on Õhtumaa viimased tunnid,
veel agoonias rabeleb ta.
Tema loojuva päikese kiirtes
klaasi tõstan ja ütlen: aidaa.

Õhtumaa viimased tunnid.
Mõned ees on veel, mõned on taga.
Meie astume kõrvale sealt
ja ei tea, kas me astume tagasi veel.
  
  

<< MILLE KULUL ME ELAME >>

Meie oleme tugevad, oma tööga saavutand mõndagi.
Ja millegipärast me arvame, et pole võlgu me kellelegi.
Meil on kõike rohkemgi, kui suudame ära tarvitada.
Mille arvelt see tuleb, me pole võimelised taipama.

Mõtle kord, kes kõik selle nimel surevad,
et sul oleks veidi mugavam elada.

Me elu maitseme ja unistame,
et me maailma valitseme.
Ja vägagi lihtsalt me unustame,
mille kulul me elame.

Meil on nii palju süüa, nii palju hapnikku hingata.
Jaksab meid kõiki ülal pidada helesinine emake Maa.
Justkui võlulaekast alati võtta on midagi.
Ja tundub, et kogu seda staffi jätkub veel meie lastelegi.

Meil on kerge veel elada ja raisata.
Me võlgu me järeltulijad kord maksavad.

Kui nad kord nälgivad, kui nad kord lämbuvad,
siis nad vaatavad tagasi,
ja oma isadelt-emadelt küsivad,
mille kulul nad elasid.
Mille kulul nad elasid,
mille kulul nad elasid.

Oleme head kombinaatorid
ja me elame edasi,
kuni tulevad kõik meie kreeditorid
võlgu küsima tagasi.
Aga senikaua ei mõtle me,
mille kulul me elame.
Mille kulul me elame,
mille kulul me elame.
  
  

<< KASSIAHASTUS >>
 (II versioon)

Niisiis, kui sul on eesmärk, siis on sul sees värk, mis aheldab meest.
Siiski sa teda hoia ja ära hoiata teisi ta eest.

Sa saad vabaks, kui unustad ammugi lõppenud peod.
Meenuta, mida kord tähendasid su sõnad ja teod.

Roosad väiksed hiired mu deliiriumis pesitsevad.
Kuldsed päiksekiired minu ahastust valgustavad.

Ma söön sõnu ja kõrvale vihavat viina ma joon.
See on mõnu nii veider, nii vajalik traditsioon.

Õhtuti ma vaatan lakke ja ma rahastan leeki, mis lõõmab mu peas.
Hommikul ma olen kass ja siis ma ahastan. Pilti ma kokku ei vea.

Niigi mul puudub eesmärk. Ma olen mees ärklikorruse alt.
Keegi elab mu pea peal, vaatab mu, sea, peale sealt ülevalt.

Ja ta tahab, et minulgi hakkaks veel kunagi hea.
Ta teab, mida ma vajan. Ma ise ju seda ei tea.

Õhtuti ma vaatan lakke ja ma rahastan leeki, mis lõõmab mu peas.
Hommikul ma olen kass ja siis ma ahastan. Õhtuni, kui hakkab hea.
Valge viina joomine on hingepuhastus, sest unub, et hing on sul must.
Ainus, mis jääb meelde, on kassiahastus. Ta sööb läbi lihast ja luust.

Oi ai äu
  
  

<< PLASTILIINIST JÄNESED >>

Nemad sündisivad, olivad mõnda aega tited
ja siis nemad käisivad koolis.
Ja haridus ja ühiskond nagu plastiliinist
tillukesi jäneseid neist voolis.

Nemad nägivad vaeva ja tegivad seda,
millest rääkida hiljem pihitoolis.
Ja kui nad saivad lõpuks valmis oma elutöö,
polnud kedagi, kes sellest hoolis.

Nemad tegivad kõike, mida tegema peab,
nemad tegivad lapsi ja raha.
Ja veidikene tegivad nad teistele head
ja veidi rohkem tegivad nad paha.

Nii nemad elasivad, kuni hakkas kuum
ja nende elu sulas laiali kui vaha,
ja nendele ei olnudki veel selge, mille eest
nemad turule tõivad oma naha.

Nemad istusivad toolile ja mõtlesivad järele
ja vaatasivad ette ja taha.
Ja taga polnud midagi ja ega eeski olnud
ja nõnda nemad surivadki maha.

Nemad.
Nemad.
Nemad.
Plastiliinist jänesed.
  
  

<< MEES >>

Mees kõnnib tänaval, tuleb ja läheb.
Seisab ja vahib, ootab ja on.
Ei tea, kust jopi ta osta on saanud. Saapad on kallid.
Mütski on uus. Kodumaa minevik talle on võõras.
Olevik samuti. Keeli ei tunne. Luulet ei loe.
Reisind on vähe. Maitse on halb.
Naistega matslikult lävib.
Inimest esindab halvimast küljest.
Temale loota me rasketel hetkedel iial ei saa.
Mida sa kõnnid, oh mees,
kõndides väldid globaalseid probleeme?
Peida end ära, väldi end näitamast õues,
ära tee teistele häbi.

(M. Unt, 1983)
  
  

<< LÖGA >>

Vaata mind ja mine endast välja.
Sind lummab see, mis sa näed.
Sest sellist meest, kes näeks nii hea välja,
ei kohta ju iga päev.

Mu sinisilmad, mu hõbehääl,
mu sädelev intellekt -
see on vaid mulje, see on fassaad,
see on vaid väline efekt.

Sest mu sees on löga.
Ma olen täis mingit möga.
Sitta, tatti ja röga.
Ja kui lähen kord ma lõhki, siis solki täis on kõik maailm.

See, mis on sees, olgu sees, olgu peidus me silme eest.

Sa näed vaid neid asju, mis silma
torkavad valusalt.
Sa ei näe neid asju, mis välja
ei paista kooriku alt.

Tillukesi augukesi
siiski täis on mu nahk.
Nendest välja purskab kusi,
okse, sperma ja pask.

Imbub välja sealt löga,
ennekuulmatut möga.
Higi, paska ja röga.
Ja kui lähen kord ma lõhki, siis solki täis on kõik maailm.

See, mis on sees, olgu sees, ärgu tulgu ta välja sealt.

Ma ei taha, et keegi näeks,
mis on peidus mu sees.
Annaks jumal, et katki ma ei läeks,
siis kui minek on ees.

Mu sees on löga.
Ma olen täis mingit möga.
Sisikonda ja röga.
Ent kui lõhki ma ei lähe, sul jääbki nägemata see.

See, mis on sees, olgu sees, ärgu tulgu ta välja sealt.

Löga, möga, röga. Löga.
  
  

<< PÖÖBEL! >>

Teil on puudu soovist olla omamoodi.
Ei tahaks uskuda, et sellisteks teid loodi.
Jumal andis ühe aju kamba peale.
Massiga te sõidate peale.

Pööbel - lambakari!
Pööbel - rahvarämps!
Pööbel - alam klass!
Saa ükskord endaks, õpi oma suunas vaatama.

Poleks sõdu, kui poleks kedagi surma saata.
Teie lähte sõtta vastu vaidlemata,
sest teie sees on kollektiivne viha.
Ideaalne kahuriliha!

Pööbel - lambakari!
Pööbel - rahvarämps!
Pööbel - alam klass!
Argpüksid, sitapead, kambaga lintšijad.

Kotletikukleid õgivad kretiinid.
Vist jõle erutav on olla teiste moodi.
Õppige lendama, kuradi pingviinid.
Tuult teile tiibadesse soovime.

Vabatahtlik lambakari - pööbel!
Vägivaldne rahvarämps - pööbel!
Alam klass, orjarass - pööbel!
Miks sa tahad olla selline, mina aru ei saa.
  
  

<< ÜKS SÕNA >>
 (Propeller)

Üks sõna see põleb me keelel
Kui elu teeb südame täis
See sõna on hüva me meelest
Hällist hauani kaasas meil käib
Sel sõnal on kodune kõla
Tal saba ja sarved ja pää
Ütled kurat ja sirguvad õlad
Ja tuju on korraga hää

Las olla see sõna küll kare
Kus naljaga pooleks on raev
Ses sõnas on parresed tared
Isaisade veri ja vaev
Sel sõnal on kodune kõla
Tal saba ja sarved ja pää
Ütled kurat ja sirguvad õlad
Ja tuju on korraga hää

See sõna kord vaigistab mure
Kord sulatab südamest jää
Selle sõnaga huulil ma suren
See sõna mu meelest on hää
See sõna veel pärast mind kõlab
Ja kauaks veel kõlama jääb
Ainult kurat võib maksta need võlad
Mis Maarjamaal maksmata jäänd
  
   

<< VABANA VÕID >>
 (originaalis "Õpetaja", Seitsmes Meel)

Õpetaja vana muld ümber sai ta aeg
Lausus sõnu nii kui kuld sügavaid kui kaev
Oli kõhn ja vaikne mees tasane ja karm
Tuli põles silmades hinges põles arm

Teenis tõde lihtsat suurt julges olla see
Kes ta oli selleks jäi aus ja vaba mees
Rääkis otse selget keelt priiusest ei muust
Paljud viha pidasid kui kuulsid tema suust

Vabana võid käia püstipäi
Vabana võid olla nii kui näib
Vabana võid käia püstipäi
See kes oled nüüd sa julge olla nii

Õpetaja vana muld ümber sai ta aeg
Lausus sõnu nii kui kuld sügavaid kui kaev
Rääkis otse selget keelt priiusest ei muust
Paljud viha pidasid kui kuulsid tema suust

Vabana võid käia püstipäi
Vabana võid olla nii kui näib
Vabana võid olla nii kui näib
See kes oled nüüd sa julge olla nii