Eesti alternatiivrock NYROCK CITY  

Nyrok City (N.R.C.) alustas tegevust 1993. aasta alguses, seega on tegutsenud juba enam kui kolm aastat. Tegevust alustama ajendas soov
pakkuda natukene vaheldust Eesti muusikapublikule, kõikjal kõlav ühetooniline diskotümps hakkas juba südant pahaks ajama.

Konkreetset bändi kokkukutsujat ei olnud, asi arenes nagu iseenesest, spontaanselt. Nyrok City ansamblinimena oli Rolli idee, kes tegutseb ka bändi
mänedzherina. «Kunstiliseks juhiks» võib nimetada Edyt, kes teeb suurema osa lugusid.

N.R.C. ja arestimaja

Edy enda sõnade järgi on ta geenius. Kui teised sellest aru ei saagi, ega ta siis sellepärast vähemgeniaalne pole. Laulumees Pets alias Peeter Pask vabanes hiljuti
arestimajast, mida tal on kombeks aeg-ajalt külastada küll suuremate, küll väiksemate pattude eest. See polevat tähtis, mille eest ta viimati istus. Pasa-Pets
vihjas küll üleliigse «rohelise» tarvitamisele, mis oli toimunud pärast suurema hulga viski ja veini ärajoomist. Selle mõjul oli ta enda jutu järgi muutunud liiga
shefiks meheks, mis politseile eriti ei meeldinud.

Bändikaaslaste arvamusega, et Peeter on huligaan, jäi viimane vaikides nõusse. Pärast järelemõtlemist tähendas veel kurvalt, et on jah, pidevalt seadusega
pahuksis. Üldiselt ei taha Pets asja eriti kommenteerida, hakkab hoopis sõrmede peal midagi arvestama. Küsimusele, mida ta seal arvutab, vastab ta omapoolse
küsimusega: «Mis päev täna on?»

N.R.C. ja narkotsid

Nyroki liikmeid iseloomustab vastuoluline suhe narkootikumidega. Ühelt poolt ollakse väidetavalt kõige paremaid lugusid just pilves tehtud. Teisalt on kuulda, et
kõiksugu laket ja rämpsu, mis pea hulluks ajab, enamasti üldse ei pruugita. Mine võta kinni, kus see tõde asub. Ilmselt kuskil vahepeal. On teada, et cracki on
kiindunud Pets, kes tarvitab seda igal võimalusel. Roll suhtub narkotsi kasutamisse neutraalselt. Alkoholi võib tarvitada vaid õiges seltskonnas ja mõõdukalt.

Välimus ja sõnum

Üldiselt on N.R.C. väga sheff ansambel, ainuke sellelaadne Eestis. Eelkõige on tegemist live-bändiga. Juba tegelased ise on üsna paljuütleva välimusega,
tattooga on kaunitatud neist kõik. See on omaette kunst, hea tätoveering on kunstiteos.

Mingit sõnumit ei taheta muusikaga edasi anda. Ükskõik millise sõnumi edastamine tähendaks endi raamidesse seadmist. Muusikalisest küljest ei sea nad
mingeid piiranguid, lubatud on absoluutselt kõik. Sama võib öelda ka bändimeeste maailmavaate kohta. Mingeid moraalseid piire ei seata, millegi ees risti ette ei
lööda.

Asi enese pärast

Kui mõni peab N.R.C. muusikat punk-rockiks ja selle liikmeid mingiteks natsideks, siis ta eksib. Muusikat nad ei taha ega oskagi mingi kindla stiili alla seada,
natsid nad samuti pole. Probleemiks ongi vale arusaamine publiku poolt.

Õige arusaam oleks selline, et täiskasvanud mehed teevad muusika pärast bändi, mingeid poliitilisi ega ühiskondlikke suundi nad ei propageeri. Fännide hulka
kuulub väga erinevaid inimesi puberteedieas kooliõpilastest karmide skinheadideni.

Üks seltskonna ühiseid lemmikuid on Sepultura. Kama, mis stiili alla keegi neid liigitab, igal juhul on tegemist hardcore-bändiga. Endi arvates on kõige rohkem
ühiseid jooni räpi ja industrialiga. Ees ootavad lepingud Moskva ja Saksamaa rokiklubidega, sellealased suhted on loodud ka Soomega.

Eesti rockmuusika on üldiselt madalseisus, alternatiivbände on vähe. N.R.C. särkidega fänne hakkab linna vahel üha tihemini kohtama, muusika on ka fännimist
väärt. Kokkuvõtteks võiks öelda, et Nyrok City on üsna originaalne ja omanäoline bänd. Hea, kui leidub inimesi, kes proovivad Eesti üsna üheülbalist musapilti
natukenegi mitmekesisemaks muuta.

Elmet Oksa, "Postimees", 96/09/28

<< Tagasi N.R.C. artiklite lehele