Ei-sündroomAjalugu loovad need, kes ütlevad «Ei». (Jon Savage: «England’s Dreaming - Sex Pistols And Punk Rock». London, 1991) Vahest olen tasapisi pisut tüdinud tantsulise klubikultuuri konsensusmentaliteedist. Eriti pärast house-rütmika ülekaalu hardcore’i või jungle’i instinktiivse avangardsuse ees. Nõnda siis läksin läinud reedel «Illusiooni» rock-kontserdile, seega sinnapoole moekat mõõdutunnet. Kuulutus lubas kolme bändi, esiplaanile kohalikku Nyrok City’t, ning seostas kogu ürituse Sid Vicious’i mälestusega. Punki 20. aastapäeva eel on teatud fakte tõhus meenutada - Vicious mängis grupis Sex Pistols bassi, tappis oma girlfriendi ning suri veel enne kohut täpselt 17 aastat tagasi heroiini üledoosi läbi. Säärase teabe järel oli õiglane oodata maksimumi. Veel samal õhtul rääkis keegi pastor telereklaamis piiblist justkui liberaalset humanismi kanoniseerivast tekstist - on selles raamatus kedagi jäägitult head, kedagi üdini halba? See on arvatagi usu ja umbusu küsimus ning rock hetketi, punk enamasti ning Sid Vicious seda ilmsemalt on võtnud tõsiselt kõiki võimalikke eitavaid, negatiivseid arhetüüpe, kurja ennastki. Liberaalne ilmapilt otsib ka eituse ja vägivalla tagant konstruktiivsust, välist motivatsiooni; rock oma äärmusvormides näeb kurjuse taga vaid (ennast)hävitavaid sisemisi impulsse ning nende taga lünka, kurti ja kurdistavat kuristikku... Ehk ongi nimelt selles seisnenud rock-kultuuri dramaatiline utoopia, mitte aga maailmaparandavates püüdlustes ja nende luhtumises? Sid Vicious ei tohi pälvida halastust - küllap oli just siin tolle kontserdi varjatud sõnum. Sest halastus tähendab mõistmist, selgitust ja selgust ning sedamööda lakkab meie Kangelane Kangelasena olemast. Nyrok City hüüdis tema surmapäeva enesestmõistetavusena välja, kuid usutavasti ei rääkinud keegi temast tol õhtul omavahel sõnagi - Vicious on diskussioonidest väljaspool, kõrgemal, madalamal. Ent lisaks kõigele muule on Sid Vicious veel staar ning nimelt sellisena on meil õigus, ehk koguni kohustus, temast rääkida. Kui vaatasin filmi «Sündinud tapjaks», oli mu esmane reaktsioon - miks nõnda hilja? Aga võib olla on lugu massikommunikatsiooni võimendatud staarmõrvaritest lihtsalt puhas retro? Tuletagem meelde Charles Mansonit, kes sealsamas Hollywoodis oma kuritööde järel biitlite laulupealkirju verega seintele kirjutas - pop, veider mõeldagi, innustas teda. Või meenutagem punki ja todasama Vicious’i. Kuid punk sai Ameerikas oma iseseisva tähenduse ehk alles 1991. aastal läbi Nirvana ning nõnda on alles nüüd tõeliselt täisverelisena võimalik too hierarhiliselt valiv seos popkultuuri vägivaldse minevikuga. Vicious on staarina puhas ja vaieldamatu. Olgu või puhtstatistiliselt - mõni nädal pärast enesetappu oli tema tõlgendust Eddie Cochrani laulust «Something Else» müüdud singli kujul kaks korda enam kui Pistolsi tipp-hitti «God Save The Queen». Vicious iseenesest ei teinud ju suuremat midagi, ta polnud loominguliselt produktiivne, seda vähem novaatorlik ja geniaalne. Ent tema tähendus nimelt selles oligi - staar ei tarvitse midagi teha, ta peab keegi, miski olema. Ja eeskätt olema fikseeritav, pealtvaadatav... Siit aimub konflikt ja kooslus meedia ja radikaalrocki vahel - kumbki püüdleb absoluutides kõnelema. Ent üks neist kahest, too viimane, otsib nende absoluutide varjust sisemist, varjatut ja seletamatut. Teine seevastu üldistab selle kõik, lahustab nood isiklikud pained avalikeks, toidab nad meie olmesse ja igapäeva. Sellest ka shokk, sellest paanika - kogu kuri, mida rock on ärgitanud, tema valatud veri (olgu Mansoni või Vicious’i käe läbi), sai meie argises reaalsuses fikseeritud kui tõeline, mitte dekoratiivne nagu «The Face»-ajakirja ühes hiljutises fotoseerias. Ja nimelt seetõttu, selle võimaluse tõttu olmesse tungida, olmet lõhestada, on rock olnud tähenduslik ja tähendav. Ning samas on too võimalus kõikjal kuuldud saada omal moel ka ahistav ja kägistav. Sest rock võibolla ei tahagi alati maha jätta oma autonoomset märgisüsteemi ning riivata toimivalt selle «päris» maailma oma. Rock võibolla ei tahagi meie tarvis jälge jätta. See kõik aimus ka kontserdilt, kogu too köitev ja köidetud vastasseis. Nyrok City nägi välja vägivaldne - nende päralt oli müra, agressioon, kõrikraapivalt meie suunas röögitud fuck-leksika. Punk oli omal ajal tähenduslik seetõttu, et avas sõnavabaduse mistahes kummalistele ja kummastavatele häältele kultuuris. Bändid nagu Nyrok City otsivad paraku veel selle vabaduse eelset väljendust. Tingimustes, kus kogu vägivald, surm ja häving on nii või teisiti saanud meedia privileegiks, on mittekuuldavus ja eemalolek iseenesest juba radikaalne. Ainus, kes sääraste bändide puhul tõesti midagi tähendab, on nö. juhuslik kuulaja, juhuslik massikommunikatsioonifragment - nad küllap kujutlevad, et suudavad taolise raevuse ekspressiooni alla neelata, kuid tegelikult ei suuda. Ja siis võiks alata vastureaktsioon, kontrarevolutsioon... Tollel kontserdil polnud paraku kedagi, kes oleks nõnda juhuslik olnud. Ja öelnud, et ei, see on liiast, seda ei tohi lubada. Fuck Nyrok City sõnavaras ei andnud siirdeid väljaspool nende eneste väärtussüsteemi, kuri ei karistanud, sadism ei sütitanud. See oli «kinnine pidu», suletud struktuur, mis ei rünnanud mind kui autsaiderit, pigem lihtsalt välistas. Ja ma vaatasin seepeale insaidereid - nende kontekst oli paratamatu, ette antud, eest võetud., liigagi graniitne Nyrok City algkarjelise avatuse jaoks. Tegusam osa vähesest publikust huugas oi-signaale, vehkles natsisaluutidega. Kuid kogu see skinhead-rituaal oli puhtalt privaatne zestikulatsioon, mitte väljapoole suunatud. Isegi tragikoomiline oli too vaatepilt - püüdlikud jalgpallihuligaanid otsimas enesele kohta siin, ilma veenva jalgpallikultuurita maal. Nyrok City ise on aga tõsisemast tõsisem, igatahes mitte selline arutlusaine, milles igaüks võiks osaleda. Eks ole ju nende kuri energia eemal üldmõistetavast «sotsiaalsest, probleemsest» kuritegevusest? Too viimane sihib ju valdavalt neidsamu jõukuseatribuute, mida tunnistab kogu ametlik kapitalistlik rikastumisideoloogia. Me peame minema sügavamale - vahest on Nyrok City puhul toimiv seesama, mida Ameerika kriitik Greil Marcus nimetas «rünnakuks enesetsensuurile kõige julmemate vahenditega». Kuidas avastada seda, mida sa kõige enam öelda tahad? Läbi enesetsensuurse impulsi ilmsikstoomise ja ületamise, väidab Marcus. Sa lihtsalt leiad selle, mida sa kõige vähem tohid öelda ning ütled ometi. Ja mõtled ometi... Tõnis Kahu, "Postimees", 96/02/07 |