Läbi ukse

Nyrok City 2. veebruaril Tartus «Illusioonis»

Jälle «Illusioonis»! Võiks arvata et «Illusioon» on in. Ja miks ka mitte. Mõlemad ilusad i-tähega sõnad. Ja kolmas selline on ka. Intervjuu. Ammugi juba räägitud. Aga millegipärast kirjasõnasse senini jõudmata. Nüüd siis jõuab. Osaliselt. Arvustusega vaheldudes. Aga vältimatult.

 ...Pets mendis, lava all maganud, kõiki perse saatnud, siis kümme minutit enne esinemist toodi Pets välja, soundcheck kõik juba lava peal ja Pets seletab midagi mikrofoni, äkki see kes heli orgunnis läheb mentide juurde - tavai, viige poiss ära, me vaatame, mis pull on, kaks menti, Petsist kinni - tõmmake lesta, laulab siin ju. Tükk aega läks seletamiseks, et see on meie laulja, pärast korraldaja tuli - kas see on teie laulja või, jumala ehmund...

 Niisiis, argipäev. See selgitab teile konteksti, tõsi küll, ühte palju varasemat konteksti, aga tegelema sellega me siin ei hakka. Kontserdid, teadupärast, nagu päevadki, pole vennad. «Illusioonis» ei haaratud Petsist kinni, ei püütud lauljat veel enne laulmahakkamist lavalt minema lohistada. Õiguslikke probleeme ei tekkinud. Polnud vist argipäev. Kuigi, ka pühapäev polnud. Mälestuspäev, seda küll - Sid Vicioust mälestati. Kellad ei löönud. Inimesed ka mitte. Rahu oli maa peal. Ja Nyrok City mängis... ...põhimõtteliselt on lihtne teha, on tegelt küll millest viha tunda, tunde järgi teeme...

 Võiks arvata, et see ongi Nyroki tuum. Viha, eksistentsialistlik viha ja power. Ma ei ole täheldanud, et nende viha objektiseeritult kellelegi suunduks, et nad kontserdil kedagi ründaksid, kellelegi kallale läheksid. See viha, mis igast nende riffist ja trummilöögist väljub, on nende atribuut, kuid mitte väline. Seda ei ole võimalik neist lahutada. Nad ei lepiks sellega, see on peaaegu nende eraomand, võõrandamatu õigus ja oskus olla vihane ning suutlikkus see muusikaks ümber kodeerida. ...kui sa ikka röögid oma asja vihaga maha, see on ikka tunduvalt midagi muud kui mingi tüüp laulab kuskil kõrtsis mingeid laule hommikust õhtuni, ja ei mõtle ka, mida ta laulab...

 Ja ei mõtle ka. Väide sunnib neljaks neljandikpausiks (selle aja sisse mahub täpselt üks kord: ...chaos city lights!!!...) järelemõtlusesse laskuma (mida Nyroki kontserdi ajal on põhimõtteliselt võimatu teha). Tähendab, Nyrok City teadvustab enese kui mõtleva bändi? Vägivaldne lisandus? Intellektuaalitsemine? (Ma mõtlen, kirjutaja poolt.) ...võib mõelda küll, et teeme bändi, aga seal peab mingi tõepõhi ikkagi taga olema, ma tean millest ma laulan, iseendast, aga hakkad seal matkima kuskilt, siis...

 Lihtne. Nyrok City mõtleb sel kombel, et teab, mida mängib. Seda on kergem väita kui taibata, aga rõhumine just sisemisele veendumusele domineerib nende vastustes (ja veel enam muusikas) täiesti silmatorkavalt. Nende esimene probleem tundub olevat: kuidas olla võimalikult ise ja ühtlasi on see probleem ka juba ette pseudoks kuulutatud, kuna ise olemise saavutamiseks ei ole võimalik uut muusikakultuuri välja mõelda. ...kui oled melomaan, siis mõned asjad tunned kindla peale ära, paratamatult, sa mõtled küll et oled ise teind, aga lihtsalt nii palju on muusikat tehtud, sa oled seda kuulnud igalt poolt, see on sulle ajudesse sööbind, ikka mõni käik meenutab midagi...

 Sarnasustega on lepitud, sest omaenese isikupära (kui see olemas on) varjutab sarnasuse niikuinii. Ja kui isikupära pole, siis ei aita ei idamaised viletrikid ega eriti kuldsete kätega virtuoos ...see pidev kisa, et tehnika on sitt ja monikatest midagi ei kuule, mida seal nii väga kuulata on vaja, meie enamus kontserte on nii, et mängid jumalast tunde järgi, sa tead, mida sa teed, see on sinu muusika. Kui võtad mingi ilgema bluusiisa kidrat mängima, siis kindla peale mingil hetkel ta hakkab sulle ajudele käima, et muudaks näiteks, teeks niimoodi...

Radikaalne seisukoht, pillimeeste enamikule ilmselt vastuvõtmatu, aga aegajalt, soodsate tingimuste kokkulangemisel, täiesti kehtiv. Ja mõne teistsuguse Kuu seisuga, mitte niivõrd. Kehtivus võib vahel kahaneda. «Illusioonis» esimesed neli-viis lugu (kas kolm on hunnik? - aga neli-viis?) oli kitarr tagant ära, ei kostnud üldse (või oli see illusioon? või pidigi see nii olema?). Küsimus on põhimõtteline, kontserdi kulgu see kuigivõrd ei muutnud, aga mis on Nyrok City täiesti iseloomulik iseärasus? Massiivne domineeriv kitarr. Peaaegu dub-tihnikusse ulatuvad kajamassiivid. Kokku - massiivsuste kaos. Aga mitte nende kadumine.

...kui kuulata mingeid vanu rokibände, siis tihtipeale musa on sheff, aga taust on tühi. Meie jaoks on huvitav just müraga teha seda asja, et taust oleks kõik täis löödud, et ei tekiks mingeid tühje auke...

 Nad täitsid augud ära. Aga mitte täielikult. Suurim täitmata auk, kontserdi kompaktsuseillusioon (või õigemini selle saavutamatus) jäi lihtsalt õhku rippuma. Tühjana. Võibolla pidigi jääma. Sest, terve hulk uusi lugusid jäi augu servadele ja ei täitnud seda. Vajavad sissemängimist. Viimistlemist (mõneti veidergi - eksistentsiaalne viha, mis vajab viimistlemist - aga paraku, just paradokside peal püsib maailma huvitavus). On mingi märgatav, aga esialgu veel kirjeldamatu suunamuutus. Põhjatuul puhub lõunast, idast ja läänest. Aga hakkab juba kuhugi pöörama. Kuhugi ära. Sissepoole? Vara veel oletadagi.

 ...selle tunned kohe ära mis ei sobi, pidevalt ju vahetame lugusid... Mõnikord ei tunne kohe, võib aega võtta. Või ei paista kõrvalseisjale kohe ära, et oli küll õige, haakis. Kostab nagu ukse tagant, nagu läbi ukse. Avamisvõimaluse ja avamisvõimatuse vahelt. Aga mõnikord on ebakindlus isegi imponeerivam kui viimseni väljaarendatud (või pigem arenenud) veatus. Nyrok City veatus on katkematu poweri pealevool, nii, et ei tekiks mingeid tühje auke. Seekord nad kõhklesid, proovisid, katsetasid. See oli nähtavaks muutunud areng, mis balansseeris võimaliku lahjenemise piiril. Lahjenemine jäi võimaluseks, ei teostunud, viimases loos ilmus taas uks uude Elüüsiumi, teadvusetusse energiapurskesse. Miks ma just seda neilt ootan, seda muusikaillusiooni ületamist, industriaalse heli läbiminekut muusikaajaloolisest paratamatusest? Nagu välk läheb läbi... mille? Läbi iseenese. Ringvälk. Paljukordne. Olen ma oma ootustes kinni?

 ...täpselt õigel ajal tuleb ära lõpetada, et ei läheks juraks kätte, kindla peale see muusika aegub mingi aja pärast, looming aegub, et sa jääd selle ühe saia juurde. Keegi ütleb et vinge lugu, mõne aja pärast lööd juba käega, las ta olla vinge, midagi uut peab peale tulema...

 Ootused on ootused. Uks on uks. See tehti lahti. Siiski. Ja jäeti. Ja pandi kinni. See on nüüd uus uks. Tundub, et ka bändil on asja selle taha. Ilmselt nad lähevadki. Läbi ukse.

Vahetekstid Edylt ja Rollilt Nyrok Cityst.

Andreas Walden, "Postimees", 96/02/07

<< Tagasi N.R.C. artiklite lehele