Nyrok City tuleb tagasi Nyrok City panid neli aastat tagasi Tartus kokku laulev kitarrist Edy (23) ja trummar Roll (25). Praegu on kambas veel laulja Peeter Pask (28) ja bassimees Andreas Walden (27). Vahepeal mässas igaüks omaette, kes tegi graffitit, kes pidas klubi, kes jageles mentidega, kes kirjutas kultuurist; ja veel miljon asja, millest elu koosneb. Eks nad teevad kõike muud edasi, aga bänd on jälle esiplaanile kerkinud. Kohe loete. Bändimehed andsid sõna Edyle. Edy: Ilgelt tahaks konsasid anda. Suur paus tuli sisse, kogu maailm imes. Petsi polnud, tal olid mingid segadused. (Kapo tundnud tema vastu huvi, aga seal pididki uudishimulikud inimesed töötama - V.V.). Siis ta laulda ei viitsinud, saatis nahhui kõik. Selline laulmine on füüsiliselt raske tegevus kah. Petsi kohtab vahel Pärnu, Tartu või Tallinna tänavatel "Da sauna killa!" pröökamas. Ta harrastab ka majadele joonistada harulist lehte, mis legaliseerida tuleks. Edy: Rock pidi surnud olema. Tahaks seda ümber lükata. Diidzhei on pop olla, käid kitarrikohvriga, siis vaadatakse nagu lolli. Täitsa pekkis oleks, kui keegi ei oskaks enam kitra mängida. Kust nad neid sämpleid võtavad siis. Meie enam arvutiga ei tee. Me ei taha originaalsed olla, tavaari tassimine kontserdile on ilge jama. Ja kes garanteerib, et meil arvuti terveks jääb. Üks põhjus, miks NRC vahepeal vindus ja lausa lagunes, oli Edy ja Rolli tüli. Edy ja Pets käisid kevadel mööda Tartut ja mugandasid tavapärase Tartu patsaanide loosungi "Fuck töö! Let's segast!" hoopis nihukeseks: "Fuck bänd! Let's töö!" Ei tulnud sest midagi välja. Edy: Rolliga olime, ähhähää. Leppisime ära. Muusikat on pohhui teha. Muusikat võib teha arvutiga, ljuboi asjaga. Raske on teha bändi, kollektiivi koos hoida. Arvutitest rääkides tundub, et mingitel meestel pole enam üldse maailma. Jube küberiks läheb. Töövahendina, jah, on arvuti super. Kui poleks, oleks bolloks. Tagasi tuldi Tartus, festivali Rock Box peaesinejatena. Üldiselt on nii, et noored tüdrukud käivad endiselt rockkontsertidel (keegi ei mõtle Kolumbus Krisi või Singer Vingerit või mingit bläkk grunget) - on ka selliseid plikasid, ja mitte vähe. Edy: Müstiline on see, et ise jääd, aga tüdrukud, kes kontsertidel käivad, vahetuvad. Kogu aeg on uued viieteist-kuueteistaastased. Nyrok City ei joo, ainult Pets ei pane iga kord kätt õllepudelile ette. Edy: Mina olen lõpetanud. Ma ei propageeri mingit pitsasöömist või leebemaid eluviise, aga juues lendab bänd jumala p…i, kõik läheb p…e, tervisest ma üldse ei räägi. Õllekõht istub kunagi meie matustel augu äärel ja ohkab, et ei jõudnudki tulla. Narko on probleem, aga mitte minu jaoks. Ei osata pidureid peale panna. Teevad suitsu, siis istuvad juba pulbri otsas ja siis juba süstivad. Kui fooris on roheline tuli, siis mine üle tee, enam rohelisemaks ta ei lähe, ütleks selle peale. Roll: Moto on meil sama. Nyrok City ei ole lihtsalt bänd, see on generatsioon. Edy: Exploitedi generatsioon. Roll: Laseme uue materjaliga plaadi välja. Walden (keda paljud teavad teise nimega, kui lugupeetud kultuuriajakirjanikku): Tahtsin teha midagi vahetut, mitte mingi struktuuri kauguselt. Muusikat tehes mõtlen ma ka, mida ma ise selle kohta kirjutaks. Mida perifeersem musa, seda hingelähedasem. "XPRESS" nr.3 1997, Valner Valme |