idiootsuse revolutsioon
 
 
Idiootsuse Revolutsioon Algus: 1995, Tallinn.  
  
Koosseis: Neeme Lopp - laul, kitarr; 
               Margus Tamm - basskitarr; 
               Arie Passov - kitarr; 
               Randel Won Nava - trummid. 
  
Helikandjad: 26.04.86.  
                (Fucking Cunt Records FCD 001, 1998, CD/MC )
 
Kodulehekülg: Idiootsuse Revolutsioon
 
 
     CD/MC "26. 04. 86." 1998
taud
 (lopp/talvik)
 
tuul rabast mustjaid kannab aurupilvi
kuuratas neis lööb võikalt punaseks
all taludes kesk hävinevat külvi
taud inimesi mängib tunadeks
 
must surnuvanker välja sõitnud kuurist
ja kogub koolnuid sompjast põlluvaost
morn kutsar ees tal haiseb denatuurist
ja loomi taob kes kokku kuivand maost
 
ees ruskab küla sünkjal tuliriidal
laip laiba järel pikka hõõgub söeks
on veripritsmeid igal uksepiidal
ja suitsus inimnäod on muutund nõeks
 
tuul aga surma kannab aurupilvis
ja võikalt kõik neis värvub punaseks
taud seemet heidab ja ta mustjas külvis
me surma hingame kõik tunaseks
 
 
oma aja lapsed
 (lopp/aule)
 
mina marssima ei lähe
   esimesel mail
   oma aja lapsi
   tolkneb tänavail
 
sina ei saa armastada
   sest sul puudub hing
   oma aja lapsed
   on su sõprusring
 
tema vihkab kogu ilma
   olles vihatud
   oma aja laste
   tundeist ihatud
 
meie seltskond ümber nurga
   ootab pimedust
   oma aja laste
   olevik on must
 
teie raha ihkav veri
   teis veel alles on
   oma aja lastes
   voolab samgon
 
nemad enda moodi jäigaks
   kasvatavad meid
   oma aja lapsed
   me ei tunne neid
 
 
maailmalõpueelne hetk
 (tamm)
 
läbi tähesaju ajastute lend
kuhugile siia unustame end
 
punetamas taevas
punetamas õhk
hõbedases laevas
talumatu rõhk
 
kehad värisevad
mootoreist lööb tuld
klaasid klirisevad
näeme halba und
 
me eksisteerimise aeg
maailmalõpueelne hetk
sööstab õhulaev
eksib tulevikku
kust vaid põhjanael
meid saadab igavikku
 
hullud astronaudid
hullumeelne sõda
tähelaeva skaudid
mõttelennult nõdrad
 
puudub lohutus
miskit otsime
ei mäleta me kust
või millal tulime
 
kaugel silmapiir taevas kumab kuu
unistustest siin vaikib sinu suu
 
 
oli sügis
 (lopp/talvik)
 
oli sügis auras udurähma
tulin kõrsist pää täis olleähma
tühjas pargis tummalt seisid puud
olid kõledad kui roiskund luud
lehte liuglavat veel nägin uttu
mutta kontsaga ma lõin ta ruttu
nutta kontsaga ja nutsin siis
nutsin kuni politsei mu viis
 
 
tuumatalv
 (lopp)
 
härmatanud roosa valguskiir
valgustab veel härmatunud mõtteid su peas
varjab spektrivärveis tolmuviirg
kadunud siniteavast head
 
mahajäetud tänavatel tuul
puistab taevast sõnumiteta ajalehti
külmad tunded külmad sõnad suul
enam sinu jaoks ükski väärtus ei kehti
 
radioaktiivsel tänaval
südaöösel jalutad sest sul ei ole und
raagus silmil raagus puude all
keset südasuve sööd lund
 
seal kus hajub linna siluett
lõpututel lumeväljadel ei paista äärt
surmairve saatel tajud et
enam pole elu mitte sittagi väärt
 
kunagi kui sulab igijää
kellestki teist mälestust ei jää
kaduvväikeses idees
maailm hukub lumeojades
 
 
leekides on linnad
 (lopp/tamm)
 
leekides on linnad riigid kogu universum
galaktikadki kumavad kui punetavad söed
negatiivseks muutumas on eksistensi kasum
ühtemoodi heledad nii päevad kui ka ööd
 
füüsiliselt elan veel kuid vaimselt olen surnud
on teinud idioodi minust üleliigne rõhk
ei ole enam teha muud kui võtta ennast purju
ja juua ennast nõnda täis et süttiks hingeõhk
 
tänavatel kõnnivad siin vikatiga mehed
ei puutu kuumad leegid nende riietust
ei tule enam sügis meil ei lange puudelt lehed
leekides on linnad ja silmis igatsus
 
 
varjud paradiisis
 (lopp)
 
tulin kustutatud tuledega laeval
mis varjuna allveelaevade vahel
hiilis ja tähti täis oli taevas
paistsid hooned valgusfooride vahel
 
siin autode punased tagatuled
soojendada pimedust püüavad
läbi öö veel kui on kustutatud tuled
halogeenreklaamid sulle hüüavad
 
siin olime järsku tuulevaikuses
kaugel sõjast mis peeti üle mere
siin ükski pomm ei langenud ega kalkudes
lennuki mürin ei pann'd tarretama vere
 
siit rindele saadeti kahuriliha
kohta mida kaardile ei osand seada
surid kuulekalt ei tekkinud neis viha
mille eest nad surid nad ei saandki teada
 
nüüd keegi seal on jõudnud äratundmisele
et sõda kaotatud on siiski külmal vaatel
viib vägesid viimsele taplusele
kõlavate võiduhõisete saatel
 
see varisõda teispool okeaanilaotust
nähtamatute haavatutega
on jõudmas lõpule kuid miski märgib kaotust
alles jäänud vaid varjud meiega
 
neist lahti ei saa
 
nüüd pilvelõhkujad kiiskavad kuuvalgel
kui tulevase sõja sõdurid kuid neis
sõja varjud pole kadund nad on jalgel
rauast südamena tinasõdureis
 
 
öine lend
 (lopp/tamm)
 
õhtu saabudes ma tõusen reipana ja tujus
vastu ööd siis minu mõtteis algamas on päev
võtan einet rüüpan kuskilt et mul tõuseks tuju
siit bordellist igavikumaile peagi läen
 
ukselävel ootamas on mind mu valge ratsu
seljas seiklust otsimas mul mustendav raudrüü
annan hobusele vastu kintsu täpse laksu
peagi kriiskab minu hõikeist taevas mets ja öö
 
tuhatnelja läbin kilomeetreid ratsutades
aasal mootoreid on käivitamas õhulaev
peagi nähtavaks ta muutub hoogu vähendades
peatan ratsu mootorite mürast kostub raev
 
kapteniks on tütarlaps mu järel sulgeb ukse
kinnitab siis rihmad stardib maapind kaugeneb
vilin kõrvus võnkudes viib südamesse tukse
äkki universum vaatepildiks avaneb
 
hommikul kui ärkan pea on segane ja valus
päikse asemel on taevas kolletamas kuu
algul ma ei taipa olen kindluses või talus
laual mingi pudel kohutavalt kuivab suu
 
minu kõrval voodis lamab uimas tütarlaps
mulle võõras ta ma nagu mängiksin siin lolli
võõras on ka tuba laual tundmatuks jääb naps
minust siia äärelinna väiksesse bordelli
 
lallalaa...
 
 
tundmatul maal
 (lopp/tamm)
 
sihiult on silmad mustal taevalaol
sinavad planeedid hulgi vaatavad sealt vastu
kõigil neil on oma ilme nagu inimnäol
mis irvitades jälgib sinu kõnnakut ja astu
 
kuskil ringi kõnnigi nii tundmatul maal
ise ohtu aimates neil teedel tänavail
vaevu üldse püsin püsti puudub tasakaal
öö siin neelab valgust üksikutel laternail
 
tihti sünged mustad varjud tunglemas mu ees
kuigi pimedusest pole näha ühtki hinge
pahad vaimud peavad pidu minu mõistuses
ja kuule võidu teevad tähed mustendavaid ringe
 
isegi kui koidab päev ja horisondil päike
bussiliiklus tänavatel lakkab seismast taas
minu jaoks on valgus hullemgi kui äike
minu koht on teadmatuses tundmatul maal
 
 
päike
 (tamm/lopp/tamm)
 
silmapiiril päike
veel ta paistb minule
sinule ja minule
päikene
 
päiksekiirte sära
nähtamatu öös ja päev
pole kunagi vist jääv
päikene
 
me ei mõista teda
ta ei mõista jälle meid
meie mõtteid mõtteteid
päikene
 
päike tundub üksik
kuid ta pole üksinda
meie ühes päiksega
päikene
 
oleme kui tähed
ümber päikse kosmose
piirideta kõiksuses
päikene
 
vaata sööstab taldrik
tulnuk lendab selles seal
päikse ümber tiirleb ta
päikene
 
tulnuk ütleb tere
ütleb tere minule
sinule ja päiksele
tulnuk ütleb tere päiksele
 
igavene elu
mulle pole mõeldud see
isegi ei päiksele
päikene
 
kunagi kui kustud
üheskoos siit lahkume
sina mina päikene
päikene
 
 
kosmoseränduritele
 (lopp/dürrenmatt/kurtna)
 
me sööstsime laotusesse
kuu kõrbemaile nende tolmu
vajusid kadusid hääletult
mõnedki meist enamik aga kees
merkuuri tinastes aurudes lahustus
veenuse õliloikudes
ja isegi marsil õgis meid päike
kollane mürisev radioaktiivne
haises jupiter
noolkiirelt pörleva metaanipudruna
rippus ta meie pea kohal nii ähvardavalt
et oksendasime ganümendese täis
mõtleme saturnile needused suul
mis edasi sai pole meenutamist väärt
 
uraan ja neptuun
rohekashallid külmad
pluuto ja transpluuto arvel
kostsid viimased siivutud naljad
 
juba ammu vahetasime ära päikese siiriusega
siiriuse kanopusega
väljakihutatuna kihutasime kõrguste sügavikess
valgete tähtede poole
milleni me ikkagi iial ei jõudnud
 
juba ammu on muumiad me laevadel
kattunud ilge koorikuga
nende lõustadel pole enam mälestustki
hingavast maast
 
 
gagarini tee
 (lopp/siig)
 
põlislaantes
keset kuusinas kuuski
kui stardivalmis rakette
seisid kord sina
inimmõistus
ristsõnamõistatustähise laotuse all
 
tõmmu öö näol
sirasid heasüdamlikud tähed
aga ometigi muigas ta
luges kuusirpse silmaga
sinu mõtete malekäike
 
sinus oli alateadlik igatsus
mis heites seljast
maise kuue
käed püksitaskus
läks jalutama kesköisele linnuteele
sest juba lapsena
sa sirutasid päikese poole
oma väikese käe
ja jonnisid
kui ema teda sulle
mängida ei andnud
 
sealt sa tõid oma argipäevadesse
elu deviisi -
"üles tähtede poole" -
ja raiusid sihi
suurimasse kõikidest laantest -
tundmatusse
 
sul oli kaks kätt
sul oli kirves ja kirka
sul oli rahutu süda
ning ikka ja alati
kaugusse vaatavad silmad
kõik oma teed
ehitasid sa
silmapiiride sihis
sinna kus mõistmatult sinine taevas
sinu jalge ette end laotas
 
mööda neid magistraale
kihutasid kummide vidinal
uute mõtete läikivad limusiinid
mürisesid tegude lastrasked rongid
kui sina
inimmõistus
raiusid raketi suruõhuhaamriga
läbi kosmose pilkase kaljuseina
suurima kõikidest teedest
 
seal
universumi parseksetes kaugustes
ootab meid kõik
mille praegu ei ole veel nime
aga teel tähtede poole on juba nimi
see on
gagarini tee
 
 
kuristik rukkis
 (lopp/sallinger/raud)
 
igatahes ma kujutlen kuidas väiksed lapsed
mängivad suurel rukkipõllul mingit mängu
tuhanded lapsukesed aga lähedal pole hingegi
tähendab ühtiki täiskasvanut peale minu
minu aga seisan mingi järsu kuristiku kaldal
ja minu ülesandeks on püüda lapsi
et nad ei kukuks üle kalju serva - tähendab
kui nad mänguhoos ei märka kuhu nad jooksevad
siis ma tulen oma valvepostilt ja püüan nad kinni
teeksin seda hommikust õhtuni
valvaksin lapsi kuristiku kaldal rukkipõllul
ma tean et see on rumal
aga see oleks ainus asi mida tahaksin
 
 
lenin
 (lopp/tamm/rimmel)
 
tulnuk ajaloo praktikast
süstal haige maailma veeni
tähekiir kaugest galaktikast
lenin
 
pseudoaupaistes ja kassikulllas
näen poliitilist mannekeeni
ta kasvas kõrgusse klassimullast
lenin
 
algmõtetest side ja tagasiside
kommunistliku üliideeni
pidev katkeb kuid katkev on pidev
lenin
 
su teooriaid austan ma vähe
lähen üle uude stseeni
tühja saali jääb maha hääl kähe
lenin
 
 
absurdne sügis
 (lopp/tamm)
 
sahiseb tuul ja sügis
tänaval kõnnib neli poisieas meest
üks neist peatub ja küsib
närusest poest õlut kroonide eest
 
läheneb linn ja siis
peatume taas ja üheskoos mõtleme
linnamüürini viib
meid tee kus puude all purju end võtame
 
kastanipuu ja trepp
õuest on kadunud suvine soe
õues on külm ja lepp
läind raagu ja mõtete igatsust loeb
 
hämaras keldris kohvik
iideste vanade võlvide all
tulekski tellida kohvi
möödas on suvi ja tulekul talv
 
mail kadunud on ühine meel
kuid vannume sõprust me ajastul lõpp
käime veel tuikudes teel
vihates seadusi õiglust ja tõtt
 
 
21. sajand
 (lopp/tamm)
 
päikese ümber on ketid
teavas kuud pole samuti näha
süütate suus sigaretid
sest midagi muud pole õieti teha
 
igavest raagus on puud
hallitus laostab tänavaid täna
ahastus sulgenud suud
on teil te lahkute täna siit ära
 
sajandite kosmoselaevas
lahkute jään üksi teist maha
mässavad jumaled taevas
nail jumala elust on hakanud paha
 
häving valitseb maal
puudub elu minagi küberorganism
kõikjal on nüüd tasakaal
puudub riiklus ja võim puudub anarhism
 
 
meile üksikuile
 (tamm/talvik)
 
meile üksikuile surm on sõber
surm on sõber hämarik on kodu
möödub võõrana meist päevi rodu
meie juukseid ehib ööde hõbe
 
meie teel ei ole ühtki tõket
veres udutsemas ühtki tungi
ükski kirg ei paisuta meis pungi
kauge ruumi põlevad meis lõkked
 
need on lõkked mida ööde kumal
näha võib kui taevas tähist raskub
need on lõkked kuhu maagi laskub
kui ta kuurdeisse kord hingab jumal
 
 
reis ümber maailma
 (lopp/tamm)
 
veereb täring
nagu rong
see saja meetrine
või nagu automobiil
 
laua peal
peatudes
ja numbreid näidates
halbu kui häid
 
päevi seitse
nädalas
kuid mängijaid vaid neli
koos oma nuppudega
 
maailmas
hulkumas
nad idas läänes põhjas
lõunas kes teab
 
kus tõeline kodu neil on
kosmose kauguste taga või siin
kõikjal ju olla ei saa
ei tohikski tahata ja loota vist nii
ja ümmargune maailm
 
euraasias või arktikas
antarktikas aafrikas viibida võite
ameerikas ookeani taga
austraalias kus tagurpidi on pea
kuid jõuate ikkagi sinna
sinna kust algas kõik kord
alati meeldiv on minna
kui tagasitulek veel on
 
 
moonutis
 (lopp/passov/lopp)
 
oled moonutis sa mingi
siiski oled täpselt seal
kus paar kärbest lendab ringi
musta diagonaali peal
 
lehvib kardin tuulte möllus
temalegi on see tõik
et paar kärbest lendab ringi
diagonaalil mis on lõik
 
vanad pildid laigulised
kapi peale jäänud veel
sest paar kärbest lendab ringi
diagonaalil oma teel
 
nüüd kui kõik on juba lõppend
tuledki on kustunud
vaid paar kõrbest lendab ringi
diagonaalil mustunud
 
 
leegion
 (lopp/hirv)
 
kraelõikmeil sädelevaid ruune varjas
poiss seemiskindaga kui tuli linna
ta tuli kaevikust ja sõda sarjas
ja puhus ervinile suitsu ninna
ning märkis lõpuks asi seegi on
et meil on lõpuks oma leegion
 
lili marleen mu lapsepõlve laul
kui jommis isa tampis klaverit
ei olnud plekke meie meheaul
kuid elu oli püsind pikalt sitt
ning aina korrutand mis seegi on
et kord meil oli oma leegion
 
mu armas tüdruk unes käivad paugud
mu kadund isa vastu panna käsi
eks mulgi ole rinnus kuuliaugud
neis peksleb hirmund süda kuni väsib
kuid talle lohutuseks seegi on
et kord meil ole oma leegion


<< Tagasi