"Jäneste invasioon"
Laulusõnad
Kõigi sõnade autor Villu Tamme (kui pole väidetud muud).
Kui meil saab ükskord kõrini valedest, ongi pooleldi lauldud me laul: sest kui tõde me otsida püüame, saame suhu, sest see, mida pole, on tõde. See polegi tõde, see on vist hoopis vale; see on ju see, millest me aru ei saa. Ma ütlen: jah, tahad või ei, nii ta vist on. Jah, muidugi, kuid ei! Vahel võib kõik olla teisiti. Otsi lohutust väikestest tõdedest, millest kindlasti aru sa saad. Ja kui võid, võta eeskuju kaladest: nad on vait, kui neil ei ole midagi öelda: neil polegi tõde, neil polegi valet, neil polegi miskit, mis häirida võiks. Ma ütlen: jah, tahad või ei, nii ta vist on. Jah, muidugi, kuid ei! Vahel võib kõik olla teisiti. Vale on minu sees//Tõde on vale sees// Pole kumbagi neist//Jah, muidugi, kuid ei! Ma ütlen: jah, kõigil meil on isiklik tõde. Jah, muidugi, kuid ei. Mõnel vist ei ole sedagi. Otsi tõde. Mis sa leiad? Sa ei leia munnigi.
Albert Einsteini silmi ei põletatud tema kehaga koos, tema silmaarst Adams need eelnevalt kolbast tal välja kiskus. Ja peitis ta nelikend aastat neid silmi me silmade eest kuid nüüd kell on kukkunud - rahaks vaja on teha need. Selged ja sügavad silmad, ostke, te ei kahetse. Ega ma eriti palju ei küsigi Einsteini silmade eest. (Oouu)Jätke rahule Kristuse kondid ja Lurichi luitund pealuu, mulda kaevake Lenini korjus, sest temagi vajab rahu. On moes nekrofiilia, konte ja laipu kõik kummardavad. Kui vaid oma ema saaks rahus mulla all lamada. Ja minul on Einsteini silmad, ostke, te ei kahetse, ega ma eriti palju ei küsigi Einsteini silmade eest Kuula nüüd Henry Adams, istu maha, mõtle järele, need silmad ei kuulu ju sulle, nad kuuluvad ikka veel Einsteinile. Albert Einsteini silmad on elusad kõikide fotode peal, võta Adams need kaks surnud silma ja pista nad perrse, kas tead.
Kadedus, iharus, kõrkus ja viha, ahnus, liigsöömine, südamelaiskus- need on seitse surmapattu, mis toovad kaasa jumala armust ilmajäämise, niinimetatud vaimse surma.
Ma silmitsen taevast, ma loen taevatähestikku. Tähed mulle seda ütlevad, et eile meid veel pold, homme meid enam pole, täna tuleb siiski elada. Maailmalõpp kas tuleb või ei tule, elu läheb paremaks või läheb vasakule, või siis läheb otse veidi maad. Saabub uus aasta, saabub uus aastatuhat, Antikristus hakkab valitsema maad. Siis maanduvad taevast kuldsed taldrikud ja viivad vesipeade maale meid. Sel ajal, kui Maa peal möllab metsaline, sööme meie kuldseid sidruneid. Me armastame neid. Ja me armastame teid, me vaenlased. Ma silmitsen ingleid, nad põgenevad pilusilmse Antikristuse eest. Üks ingel jääb alles, see on mu kaitseingel, ta ei suuda jätta minusugust meest. Sest olen ma selle jaoks pisut liiga hea, et surra te sitaste roomikute all. Kummardu, Antikristus, veidi lähemale, sulle sosistan saladuskatte all: Sa oled mu kõige kallim metsaline, suudlen sinu valgeid huuli ma. Suudlen kui Juudas. Sinusse ma uskuda ei saa, ma ei saa, ma ei saa. Sa ära pahanda, ma kuidagi ei saa. Ma müün sind maha. Kord maanduvad taevast kuldsed taldrikud ja võtavad meid oma pardale. Jää hüvasti. Meiega ei saa sa tulla, sul ei ole viisat Marsile. Kui me läheme, siis lõpeb öö ja algab igavik.
Lahtine viin hõlma all, juhmilt töllerdad sa tänaval. Tülitad lapsi ja vanureid, pole vaja meil sinusuguseid. Oskad vaid ila tilkudes suunurgast sittuda ennast täis. Meie sind oma sõbraks ei taha, selline on praegu seis. Sa oled vana vastik siga, sul on kolbas miskit viga. Ma näen sind igal pool, iga päev, mis on su eesmärk, selgita, vana värdjas siga. Peas on soni ja jalas on juust, odekalehka tõuseb su suust. Tuled ja ütled mul: tere kamraad, vastan: kao siit nii kähku kui saad. Tõstad rusika, püüad mind lüüa, mind, kes ma olen su vend. Pole vaja siin meie kulul süüa, mine ja poo üles end. Sa oled vana vastik siga, sul on kolbas miskit viga. Ma näen sind igal pool, iga päev, oh tõmba uttu, kao mu silmist, vastik siga.
Ava oma hing ja keha Sina midagi ei pea Siis sa oskad vahet teha Mis on halb ja mis on hea Avaneb anarhia Keelatud anarhia Üle maa üle kodumaa Üle kogu Maa See on sinu õigusteadus Mis on sinu vere sees Sina oled ainus seadus Iseenda peremees Elagu anarhia Ääretu anarhia Põhjatu anarhia Otsatu anarhia Need kes heidavad sind alla Keelavad ja käsivad Lõpuks oma käsud alla Neelavad ja väsivad Ääretu anarhia Üle maa üle maailma Üle iseenda sa Küünid vaatama (Puhkeb koit ja kustub eha Sina midagi ei pea Sina sina oskad vahet teha Mis on halb ja mis on hea) (Tõnu Trubetsky sõnad Villu Tamme täiendustega)
Süsti ennast hallutsinogeene täis, aga tee seda ühekordse süstlaga. Ja kui himu tuleb peale, kääri üles käis ja rahulda ennast oma lestaga. A on arutu armastus, I on isolatsiooni ignoreerimine, D on daamid, deadagi daamid, S on suu-ja sitaauguseks. Kui ma saan kord viiruse, ma lähen doonoriks, milleks üksinda peaksin ma kõngema. Ja siis ma lähen naistesse ja lähen meestesse ja teadagi lähen ilma kummita. Elagu arutu armastus, elagu isased isekeskis, elagu defektiivsed daamid, elagu suu- ja sitaauguseks. Ja kui selgub, et viirus on mul tilli sees, siis lasen tilli otsast ära raiuda ja kui see ei aita, lähen, Toompea lossi ees hakkan nutuse näoga appi karjuma. Ära võta südamesse seda, võta vabalt, võta kumm, võta kaks, tõmba üksteise otsa, tõmba otsa, roni otsa ja siis läheb lahti, hopsassa, jee jee jee.
Avan silmad, haaran telelehe, hakkan koostama päevaplaani, silmanurgast näen akna taga ilmutust, tuhandeid paare pikki kõrvu. "Nad on tulnud," mõtlen heldinult, "minu sõbrad jänesed." Saapad jalga, hõlma alla kolt, suurte muutuste aeg on käes. Minu nimi on Villu ja ma juhin jäneseid nende võitlusteel inimväärsema tuleviku eest. Kümned tuhanded jänkud on tulnud päästma meid ühiskonna ahnete kulliküünte käest. Jänesed ütlevad, et päästa oma hing, rebi ennast lahti sidemetest, päästa oma aju ajalehtedest, sotsiaalsest sõltuvusest. Nad ütlevad, et jäta mõni rämps ostmata, jäta mõni elusolend tapmata, jäta Santa Barbara ükskord vaatamata, välju sellest nõiaringist kui veel suudad. Minu nimi on Villu ja ma olen katsejänes, ühiskond proovib teha mingeid katseid minuga. Kümned tuhanded jänkud on tulnud päästma meid selle jama käest, mis tahab meid alla neelata. Minu nimi on Villu ja ma juhin jäneseid nende raskel võitlusteel kuldse tuleviku eest.
Kell 7 üles, annus kohvi, suhu sigarett, trollibuss ja töö, lõuna, ülemus ja raha. Kell 5 koju, annus viina, teine telekat, kell 11 naise otsa, veerand 12 maha. Möödas päev, aeg magada, uut sarnast päeva oodata. R: Organiseeritud elu, sujuv ja selge kui laul. Võid võtta pliiatsi ja kirjutada üles kogu oma järgijäänud elu. Organiseeritud elu, süstematiseeritud õnn. Kuidas seda muuta, võid tulutult mõelda kogu oma järgijäänud elu. Lasteaed ja sõjavägi, ülikool ja abielu, trollibuss ja töö, rohkem tööd - rohkem raha. 35 ja lahutus, 40 ja kiilaspea, 55 ja maohaavad, 65 ja vähk. Möödas elu, aeg magada, uut sarnast elu oodata. R: Organiseeritud elu, sujuv ja selge kui laul. Võid võtta pliiatsi ja kirjutada üles kogu oma järgijäänud elu. Organiseeritud elu, süstematiseeritud õnn. Kuidas sellest pääseda, võid istuda ja mõelda kogu oma järgijäänud elu. Su mõttemudeli dikteerib televiisor, su tundemaailm on instinktide tasemel ja suhteid kompenseerivad hierarhiad ja päevaplaan on unistuste asemel. Möödub päev, möödub elu, optimaalne oleskelu.
Mööda auklikku maanteed Kihutad sa Oma uues autos Kõrval blondiin. Mööduvad külad Neis pole elu Mööduvad metsad Kus pole puid. Ees on üks tehing Müüa maha blondiin Ees on üks tehing Müüa maha see maa Nagu isagi Kes müüs oma venna Isa sai talu Vend sai tina Nagu isa nõnda poeg Mööda auklikku maanteed Kihutad sa Oma uues autos Eestimaa poeg Ees on üks tehing Müüa maha blondiin Ees on üks tehing Müüa maha see maa Nagu isagi Kes müüs oma venna Sa müüd oma õde Igal ööl Mööduvad külad Neis pole elu Lendavad maanteel Röövel ja hoor (Lembit Krulli sõnad)
Ma olen küüniline lurjus, ma olen kehastunud kurjus ma tahaksin teid kõiki maha tappa aga ma ei saa: kardan oma karma pärast, ma ei taha olla tulevases elus mingi teder nii must ongi saanud ingel teie kõikide sõber. Mul on võti paradiisi mul on pilet põrgusse hoian kinni juhtmest, mille teine ots kaob taevasse. Mul on teateid tulevikust, kuid need pole kuigi head, aeg on tulnud parandada oma vead. * Ma ei tea, kuidas sina sellest midagi ei tea. Pontu, mu koer, on leidnud elu mõtte, ta leidis selle kõrgest rohust. Aga sulle ütlen - vaata parem ette, su ELU on ohus. Eksid kui arvad, et ma nalja teen, ma olen nimelt tõsine mees, nii tõsine, et endalgi on siiber ees aga sulle ütlen seda: Kui sa'i taha elada siis hakka juba surema. Kui sa'i taha surra, miks sa siis ei hakka elama? Võta kapist viinapudel, keera kurku kummuli, oled kummist munnimudel, on ju nii? * Ma'i saa aru, kuidas ise sellest aru sa ei saa.
Kuidas sulle meeldivad külalised, kes tulevad ja kusevad su prilllaua täis? Kuidas sulle meeldivad külalised, kes tulevad ja õgivad su külmkapi tühjaks? Eile üks sedasorti mees mul külas käis, hing sai täis ja kõht jäi tühjaks. Ära situ mu hinge, mu hing saab täis, ära käi mulle pinda, mu pind on täis. Tahan ka inimese moodi elada, kas siis kuidagi ei saa? Mul on kahju neist raisatud tundidest, mis mul kuluvad su lõusta vahtides. Istu kodus või tolgenda linna peal, ära mind palun tülita. Kuidas sulle meeldivad sedasorti sõbrad, kes tulevad ja proovivad su naist näppida? Kuidas sulle meeldivad sedasorti sõbrad, kes su isiklikke asju armastavad käppida? Eile üks säherdune mees mul külas käis ja küllap tuleb homme ka. Ära situ mu hinge, mu hing saab täis, ära käi mulle pinda, mu pind on täis. Tahan ka inimese moodi elada, kas siis kuidagi ei saa? Mul on kahju neist raisatud tundidest, mis mul kuluvad su lõusta vahtides. Istu kodus või tolgenda linna peal, ära mind palun tülita. Nad arvavad, et osutavad sulle mingi teene, kui tulevad ja Viru Valge välja võtavad. Nad raiskavad su aega, nad rikuvad su tuju, nad võtavad su rahu, välja imevad su jõu. Vastumeelselt võõrast viina sisse kulistad, pea saab täis ja hing jääb tühjaks. Minu päevad, mu elu on raisatud, sest liiga palju mul sõpru on kogutud, kogu aeg, mis mul on, kulub nendele, nende targutustele. Mul on kahju sest veerandist tunnist ka, mis mul kulub, et sind keelitada lahkuma, ära situ mu hinge, mine magama, kas siis kuidagi ei saa?
Naine tuleb koju, heidab sohvale bareti, Võtab kilekotist välja mahlakad kotletid. Suu jookseb vett, oo naine, oo kotlet, ich liebe euer Fett und ich brauche euch im Bett. Suu kohtub naise suuga, tunned hingeõhku kuuma, naine paneb paja tulele. Silmanurgast piilud naise punnis tuharaid, kartulid keevad ja sa lõigud sibulaid. Silm jookseb vett, pisar suhu niriseb, ding däng dong uksekell tiriseb. Silm kohtub uksesilmaga, kaht kappi näed ukse taga, sa avad ukse, viisakalt neid tervitad. Ja rõõmsa naeratusega sa hindad kappe pilguga ja näed, et nad on päris jämedad. %% Oo kapid ohoo kapid oo ärge lööge mind! Kapid teatavad, et neil on ülesanne teostada üleliigse koli ärakanne. Nina jookseb vett, sa haarad tatilapi, su mõtlematut liigutust ennetavad kapid. Nina kohtub saapaninaga, jääd verisena lamama ja punane on udu silme ees. Sa taipad hämmastusega, et püsti tõusta ei jaksa, sa oled nüüd horisontaalne mees. %% Oo kapid ohoo kapid oo ärge pekske mind! Kõrvaltoast kostab naise röökimist, kahekesi kapid võtavad teda vist. Kõrv jookseb vett, selget sitavett, köögis pannil piiksatab söestunud kotlet. (Kui oleks sinu teha see, sa lintsiks kapid ära, kuid see pole sinu teha nagu näha. Kui oleks sinu teha see, sa tapaks kapid maha, kuid see pole sinu teha, see pole sinu teha.)
Mida on sul vaja, mida proovid saavutada, millega sa tahad oma õnne tagada See on sinu teha, sind ei saa ma takistada Siiski oleks lahe, kui sa tahaks taibata Et kõik, mis sa soovid ja mis sa ette võtad upub sinu enda piiratuse sees Iga uus idee on lihtsalt, nagu näed idiootsuse metamorfoos Eesti mees tahab penssu ja viina ja spermat välja lennutada Juhti, kes valetab, et varsti saabub õnn Mis sinust saab, seda keegi ei tea ennustada Kajakad vaid irvitavad Kajakad tiirutavad tänavate kohal Midagi see tähendab, kuid mida, ma ei tea Õhtu vajub uttu ja on rõngas ümber kuu Midagi see ennustab ja ilmselt mitte head kõik, mis sa soovid ja mis sa ette võtad upub sinu enda piiratuse sees Iga uus idee on lihtsalt, nagu näed idiootsuse metamorfoos Eesti mees tahab penssu ja viina ja spermat välja lennutada Juhti, kes valetab, et varsti saabub õnn Mis sinust saab, seda keegi ei tea ennustada Kajakad vaid irvitavad Sitapotist startida ja maanduda nirvaanas Tahame me kõik, meil on sihid silme ees Kas mina olen erand? Ei, ma pole erand Ma olen ka vist Eesti mees Penssu ja viina ja spermat välja lennutada! Juhti, kes valetab, et varsti saabub õnn! Mis minust saab, seda keegi ei tea ennustada! Kajakad vaid irvitavad!
Unenäod lõpevad hommikuti otsa ja kui ma olen üleval, minuga keegi rääkida ei taha, ma kannatan suhtlemisvaeguse all. Kuid nüüd on uus elu mul aland: Ma olen kala arvutivõrgus ülepea... Äkki taevas avanes, ma leidsin pruudi Internetist. Minu taltsad tunded need kui lahti päästetud on ketist. Parem käsi mängib klahvidel ja vasak käsi püksis. Mu ümber võrk on sulgunud ja ma pole enam üksi. Kogu infoühiskond on minuga ja sina ka. Ma ei tea, kuidas lõhnad sa, ma ei tea, kas sul on üldse lauluhäält. Ma ei tea, kas see oled üldse sa, kes vaatab mulle vastu ekraani päält. Kuid ma tean, et sa elad mu peas. Ja pole vajagi mul teada seda, mida ma ei tea. Sain kutse uude ajastusse Internetilt. Mu personaalsus pärit on arvutidisketilt. Mu pruut on kamalutäis infot kuskil võrgus. Kui eluajal ei kohtu me, siis kohtume me põrgus. Ja miks ma peaksin käima linnas inimeste seas, Kui nii või naa mu elu toimub minu enda peas. Võrgus väljendubki elamise optimaalsus! Elu on ju niigi virtuaalne reaalsus! Ja muud ma ei tahtki ütelda.
Päike surmab. Tapjaid kiiri läbi päästab atmosfäär. Kiired kaovad ookeani. Suplen seal ja haigeks jään. Aeg on minna, ela hästi, vägistatud Maa. Stardin üles vaakumisse hinge vaakuma. Väljas kosmoses on külm. Külmub keha, külmub hing surema. Häid planeete on veel küll, aga nendele mind ei oodata. Maa mind hoiab, Maa mind toidab, annab kõike tasuta. Söön ta paljaks, pumpan tühjaks, kontideni kasutan. Rebin lahti juured mullast, sõidan taevasse. Hõbedases tähelaevas vastu surmale. Väljas kosmoses on külm. Külmub keha, külmub hing surema. Surm on lõplik, surm on julm. Pole mõtet kevadet oodata Väljas kosmoses on külm. Seal ei saagi iial soe olema. Minu koht ei ole seal. Seal ei saagi meie koht olema.
Mu aju on organ mis ammu ei tööta Vist aegade algusest peale Kas miski on puudu või miski on üle Ei häälestu ma teie lainele Teil autod on minul on tilluke ego kas hinges või saabaste sees Need katki kurat ta voolab sealt välja Teda otsin ma päevade halluses Mu tõde on raiutud porri Ma loodan et leian ta ükskord veel üles seal kõrtsis kus higiste kehade lehk Niikaua teid palun elage üle minu debiilne ja irvitav pilk Mu tõde on raiutud porri (H. Risti sõnad)
Auferstanden aus Ruinen und der Zukunft zugewandt, lass uns dir zum Guten dienen, Deutschland einig Vaterland. ... (J. R. Becher)
Syyttömänä syntymään sattui hän tähän maahan pohjoiseen ja kylmään jossa jo esi-isät juovuksissa totta kai hakkasivat vaimot lapset jos ne kiinni sai Perinteisen miehen kohtalon halus välttää poika tuo en koskaan osta kirvestä enkä koskaan viinaa juo muuten juon talon Lumihanki kutsuu perhettä talvisin vaan en tahdo tehdä koskaan lailla isin Mut kun työnvälityksestä työtä ei saa hälle kohtalon koura juottaa väkijuomaa Niin Turmiolan Tommi taas herää henkiin ja herrojen elkeet tarttuvat renkiin kohti laukkaa, viinakauppaa Se miehen epätoivoon ajaa kun halla viljaa korjaa keskeltä kylmän mullan hiljaa kylmä silmä tuijottaa kun kirves kohoaa Keskeltä kumpujen mullasta maan isät ylpeinä katsovat poikiaan Työttömyys, viina, kirves ja perhe lumihanki, poliisi ja viimeinen erhe Tämä tuhansien murheellisten laulujen maa jonka tuhansiin järviin juosta saa Katajainen kansa jonka itsesäälin määrää ei mittaa järki, eikä kärki määrää jonka lauluissa hukkuvat elämän valttikortit ja kiinni pysyvät taivahan portit Einari Epätoivosta ne kertovat Laulu teksti autor on Martti Syrjä ja see on pärit Eppu Normaali 1982. aasta plaadilt "Tie vie".
Ta juhtus süütult sündima siia külmale põhjamaale kus juba esiisad purjus peaga muidugi peksid läbi naised-lapsed kui nad kätte said See poiss tahtis vältida traditsioonilise mehe saatust Ma ei osta kunagi kirvest ega joo kunagi viina sest muidu joon oma maja maha Lumehang kutsub peret talviti ainult ma ei taha teha kunagi nagu isa Kuid kui tööbörsilt tööd ei saa talle saatuse käsi joodab vägijooki Nii ärkab Turmiola Tommi (Kalle Kadu?) jälle ellu ja sakste zhestid nakkavad sulastele galopeerides viinapoe poole (?) See ajab mehe meeleheitesse kui hall korjab viljasaagi Külmast mullast vaikselt külm silm jõllitab kui kirves kerkib Maamulla küngaste keskelt isad vaatavad uhkusega oma poegi Tööpuudus, viin, kirves ja pere lumehang, politsei ja viimane eksimus See tuhandete murelike laulude maa mille tuhandeisse järvedesse joosta saab Kadakane rahvas kelle enesehaletsuse määra ei mõõda mõistus ega määra tipud kelle lauludes lähevad kaotsi elu trumbid ja kinni jäävad taevaväravad Einari Epätoivost (Meelis Meeleheitest?) nad jutustavad
-"Võtke istet, vanamutt. (-"Palun.") Nii. Nagu hästiinformeeritud kanalid meid on informeerinud, olete teie, vanamutt, pederast." -"Kes!? Mina? Mis te jamate!" -"Tribunal on otsustanud teid karistada seaduse kogu rangusega. Kohtuotsus pannakse täide homme. Teil võetakse munad maha." -"Oahh!! Jeesus Maria!" karjatas eit.
Onu August, onu August pole sündind püssipaugust. Onu August, onu August tuli välja ____august. Onu Kolja, onu Kolja tahtis naist mult üle lüüa. Onu Kolja on nüüd koolja, eit see mulle keedab süüa. Onu Endel, onu Endel, ____ justkui kellapendel, käies kõigub siia-sinna, nananannanainannanainanaa. Kingissepa tänaval, põlispõskse põrna all nooruk noorikut seal ______, möödujate tuju rikkus. "Jeesus Maria!" karjatas eit "Jeesus Maria!" karjatas eit
