"Rumal nali"
Laulusõnad
Laulud J.M.K.E. repertuaarist aastaist 1986-1989.
Kõigi sõnade autor Villu Tamme (kui
pole väidetud muud).
Eile õhtul tuli meile
minu onunaine Kai.
Aga töö eest üleeile,
teate, medali ta sai.
Mina liibusin ta ligi
ja siis usutlesin ma:
"Ütle, ega ometigi
lapsed medaleid ei saa?
Lastele võiks ka ju anda
ilusasti rinnas kanda
üsna väikseid medaleid.
Saab ju valmistada neid."
Tädi hakkas muhelema,
käe mul piha ümber lõi.
Ja siis nõnda vastas tema:
"Lihtsalt anda? Ei, ei või.
Kasvad suureks, töötad ausalt,
teenid hästi kodumaad,
töötad kõige paremini,
küll siis medali ka saad."
Nüüdsest peale katsun ma
hästi ruttu kasvada.
(Selle laulu on kirjutanud üks lasteluuletaja, võibolla Adolf Rammo või siis Uno Leies. Kas keegi teab täpsemalt?)
Kraanad-ekskavaatorid kolm aastat tegit tööd
suurehitus sai valmis ükspäev vastu ööd
pidulikult avati Eesti-Soome toru
silmapilkselt toru taga venis inimjoru.
Teise päeva õhtuks katkes inimjoru
Tallinn inimtühi, kõik rahvas oli torus.
Mõni jõudis pärale habetunud, näljas
nägi tõelist välismaad kui ronis torust välja.
Nägi uhkeid villasid, nägi lõbunaist,
nägi kuidas müttasid gängsterid ja AIDS.
Nägi head ja halba, mis koormaks inimsoole
ja äkki süda tagasi kiskus kodu poole.
Koolisööklatädi vana orikas
end laste kõhu kõrvalt rasva söönd.
Iga päev ta koju veab võid ja sinki, mune, piima,
koolilapsed leiva peal võid ei näe.
Katsugu vaid mõni laps
ilma rahata sööma tulla,
tädil kohe kisa lahti:
"Petiste vabariik."
Taksojuhil pole kombeks eal
anda peenraha tagasi.
Oma sõpru küll tasuta veab,
neilt võib loota paljugi head,
kahhelkive, kardaaniriste jpm.
Kuid katsugu mõni müüja
tal raha valesti tagasi anda,
sohver kohe endast väljas
"Petiste vabariik."
Tellimuste vastuvõtjad, einelauapidajad,
marsajuhid, laohoidjad, kelnerid, haltuuuramehed
kümblevad luksuses, nende jaoks on loomulik
teiste arvel hästi elada.
Petiste vabariik, ahnete armee,
ainult võtjad, ainult saajad,
küüned sissepoole.
Petiste vabariik, ahnete armee,
mis sa vaatad, väike laps, ka sinu tulevik on see.
Sa laenasid mult kord kümme kulli
Umbes poolteist aastat tagasi
Senimaani ootan seda raha kuigi ma pole mingi koi
Kuid kas sa siis aru ei saa rumal nali on see
Rumal nali on see
Kunagi mul oli lahe tüdruk
Sa saabusid ja ta mult üle lõid
Tüdrukuid leidub ju veel neid sega kasvõi jalaga
Kuid kas sa siis aru ei saa rumal nali on see
Rumal nali on see
Sinu pärast kogu elu võtnud teise pöörde
Su rumalatest naljadest on juba kõrini
Tahad äkki veel mu klaverit ja koera
Tulla mu korterisse elama
On rumal nali see on rumal nali see
Mu raha ja mu tüdrukud on sinu omad need
On rumal nali see kui tahad miskit veel
Siis tule vali välja mul koli kõrini
Sa laenasid mult mootorratast
Ja lasid selle ära tõmmata
Mul pole pretensioone mis ma ikka teha saan
Kuid kas sa siis aru ei saa rumal nali on see
Rumal nali on see
Rumal nali on see
'87 algas sõda
ja kahe nädalaga
kõik linnad õhku lasti
Tallinn jäi miskipärast püsti
Kui pommid olid otsa saand
ja kõrbeks muutund Maa
paarsada sõdurit kes järgi jäid
Tallinna kesklinnas kokku said
Kaubamajja kogunesid sõbralikud väed
ja teenindusmajja vaenulikud väed
Viru hotelli jäid tagavaraväed
ootama mis nüüd lahti läeb
Teinepäev siis läkski lahti:
Kaubamajast välja jooksid sõbralikud väed
ja teenindusmajast vaenulikud väed
enne ristteed siiski pidama jäid
punane tuli oli ees
Nii nad seal kahel pool ristmikku
sõimasid ja kividega loopisid
Virust välja tulnud tagavaraväed
mõned vanaeided läbi tõmbasid
Roheline tuli tuli ette
hirmsa kisaga väed jooksid kokku
ei olnudki veel ühtki haavatut
kui tuli läks jälle punaseks
Ei tea kust tuli NLI
ajas kõik sõjamehed laiali
kes liiga kauaks ristteele tolgendama jäi
kümme kulli veel trahvi sai
Lomonossovi ja Laikmaa ristmikul
jällegi normaalne liiklus käis
sõdurid viidi ära kloostrimetsa
seal nad üksteist maha tapsid
Ma ei saa sust aru mis viga on sul
et väljamaa asjade järgi sa hull.
Su näoga ei sobi see müts sinu peas
mis sest on kallis ja Karhu silt peal.
Külmkapi hind läks sul tossude
kuid ketse on poes lademes.
Ma ei saa sust aru mis leiad neis sa
su firmade kultusest aru ei saa.
Su kodul on juures su lolluste maik
seal inglise diivan ja pärsia vaip.
Plastmassist lilled ei närtsi eal
sest firmamärk on neil peal.
Ma ei saa sust aru su Poola bideest
hinge sa müünd oma asjade eest.
Ja kui viimseluupäeva pasun kõlab üle maa
ei põrgusse sind taheta ei paradiisi ka
oma kurku põhjatusse neeland sind su peremees
pudi-padi jumal polaroidid ees.
Kas külm sul ei hakka kui mõtled sa
et hing on sul lage kui kartulimaa
ilusad asjad kui kartulid reas
südames on vaid ja peas.
Ma ei saa sust aru su totrast ideest
et kolu ja firmasilt asendab meest.
Ma ei saa sust aru sust aru ei saa
ma ei saa sust aru.
Kogunege kõik kokku
Maailma militaristid
Võtke oma pommid tuumalõhkepead
Minge ära elutule tähele
Pidage seal maha oma tähesõda
Pidage seal maha kasvõi mitu tähesõda
Kogunege kõik kokku maailma militaristid
Ärge jätke maha ühtki omasugust
Viige ära Maalt oma sugu
Meil ei ole vaja teie tähesõda
Meil ei ole vaja mitte ühtki sõda
Üks täht on taevas puruks lennand
Üks täht ei valgusta enam ööd
Kuid tuhande tähe valgus on teadmises
Et see täht jääb viimaseks
Seda tahtsin öelda ma
Tähesõdade kaitseks
See oli aastal '14 kui langes vere hind
Ja laipu ootas sõda ja kuuli ootas rind
Adra tagant ära kisti noor ja tugev mees
Põllud ligunesid põllumehe vere sees
Ja nägupidi mullas kõik need mehed paremad
Teenisid seal keisrit jumalat ja isamaad
Nende veri maasse imbus ühtus leivaviljaga
Sellest viljast tehtud leib oli vere maitsega
See oli aastal '39
Kui Hitler mõtles aeg on peale hakata
Ja terve maailm muuta suureks Saksamaaks
Ja ise saada maailma kuningaks
Jällegi siis nägupidi mullas miljon meest
Läksid surma füüreri luulude eest
Jälle adrad sulatati kuulipildujaiks
Elavjõud kõik kulutati üheksandaks maiks
Kõlab siis hurraa üle maa:
Sõda lõppend algamas rõõmuaeg
Põllud jälle üles hariti
Käes on vaheaeg enne järgmist vaatust
Uueks sõjaks valmistumisaeg
Mis on elu
küsin ma vaid
läbides neid tänavaid
Kus on elu
kas vaid neil
sõiduteedel
kõnniteil
Või on hoopis iseendas
kajakas kes ära lendas
elu sinust mõtlen vaid
Kuulen sind kui vaatan tulle
kõiketeadja ütles mulle
mis on elu
(T.Trubetsky)
Ta ronib välja varjendist ku arvab et on aeg
ja näeb et päike endist viisi särab taevalael
Las olla roiskund laipu täis tänavate perved
kui linnas pooled majad on veel täitsa terved
Juba on ta nädal aega linnas ringi käinud
ühtki elus inimest pole aga näinud
Ammu enne rünnakut kõik rahvas jooksis metsa
ja need kes linna j?id kõik viimseni said otsa
Kõik see tobe kila-kola mille rahvas kokku aand
mõne pommirünnakuga nüüd on tema omaks saand
Ta on nüüd võitja..
Mõnipäev ta istub tühja restorani maha
joob neid jooke mille jaoks enne polnud raha
Lakub nõnda palju et on silmadeni täis
ja äkki talle näib et kogu kõrts on rahvast täis
Siis ta heast meelest järjest veerand tundi röögib
loobib puruks lühtreid leti äärde öögib
tantsib kakleb naerab kuni peale tuleb uni
unustatud lapsepõlvest und näeb hommikuni
Ühes majas näeb ta äkki unelmate naist
surnud küll kuid ükstapuha ütleb talle vaist
ta tirib alla sukakest ta päästab lahti vöö
ja siis tuleb elu kõige ilgem armuöö
Ühe püstijäänud maja otsaseinale
ta maalib kümnemeetrise enese portree
Nii suurte tähtedega et neid näeks ka kaugelt möödasöitja
kirjutab ta pildi alla MINA OLEN VÖITJA
Lõpuks laseb õhku kaitseministeeriumi maja
ja oligi kõik tehtud mis teha oli vaja
Radioaktiivsuski on teinud oma töö
võitja paneb silmad sulgu saabub sõber öö
ta paneb silmad sulgu saabub sõber öööööööö
Üks sõdur võttis pohmas peaga naise
Ja teine päev ta maha tapeti
On sõdurile lõppend vaevad maised
Kuid naisele need alles algasid
Sest naine oli jäänud käima peale
Sest ainsast päevast sellest pulmaööst
Üks elu lõppes teine algas peale
Kuid naisele ei olnd see mingi trööst
Sest ordenid ei täida isa aset
Ja mälestused last ei kussuta
Seepärast naine kuuendat kuud rase
Koos lapsega end ära uputas
Üks sõdur võttis pohmas peaga naise
Ja teine päev ta maha tapeti
Kolm elu seekord korraga sai sõda
Kolm miljonit veel järge ootasid
Tipptunnil linnaplatsil tungles inimmeri
Külg külje kõrval kehad vastu kehi
Mind kaasa püüdis rebida see inimlaam
Kuid minul elust oli teine arusaam
Mind tähele ei pannud mitte keegi
Ei ribidesse togitud ah asi seegi
Tipptunnil üksi keset inimkarja
Ma olen ainus tundeid kes ei varja
Sa äkki ilmusid kui unenägu
Sul ainsana ei olnud massi nägu
Seal seisime ei keegi hoolind meist
Kui hästi kurat mõistsime me teineteist
Su seltskond mulle mõjus nagu vandenõu
Sai ühes ületatud massikandejõud
Ja äkki tundsime koos pöörast iha
Siis juhtus see mis pidi – üheks sai me liha
Ma olin üleval ja sina olid all
Kui koerad paaritusime seal tänaval
Läks rahvast mööda mööda teisi teid
Ja ühiskondlik arvamus ei kõigutanud meid
Tipptunnil linnaplatsil tungles inimmeri
Külg külje kõrval kehad vastu kehi
Tipptunnil linnaplatsil üheks sai me liha
Me tahtsime et massid näeks me põlgust ja me viha
(Merle "Merca" Jäägeri tekst, musa M.Pors/V.Tamme)
Ei ma kanna jalas kingi
kui ma kõnnin mööda linna.
Lähen üle tee, siis ringi
tuleb inimestel minna.
Mulle meeldib laste kisa,
kuskil mul on oma pere,
nad ei tunne oma isa,
nad ei ütle mulle tere.
Ma ei ole närviline
siis kui näidatakse ust.
Ma ei ole värviline,
olen päris süsimust.
Tänavaid ja käike haistan,
sillutisi kiviseid.
Näen, mis leti alt ei paista
järjekorrarivile.
Linnas liikus uusi tuuli,
keldris uusi kahinaid,
sõber sõnas, et ta kuulis,
kus on uusi jahimaid.
Sammun seina ääri mööda,
tungin läbi pragudest.
Tean, et rottidel ei sööda
toidujäätmeid magudest.
Seda treppi polnud meeles,
võõras oli mul see sein,
ukse peale eesti keeles
kirjutatud kantselei.
Rinnus justkui löödi lokku
minul seda lugedes.
Tundsin, süda kiskus kokku
justkui pakku pugedes.
Meenutas vist kauneid paiku,
kui ma tundsin hambus kõhna
kõrisõlme, vere maiku,
sõõrmeis inimese lõhna.
(T.Trubetsky)
Pommid plahvatavad üle kogu rohelise Maa
Lendab õhku Maa, kaob ka õnneks tuumafüüsika
Nälg, sõda ja surm
Pole süüa pole rahu varsti enam pole elu Maal
inimene tahab tappa tapku siis ja paras talle ka
Reaktor seisis linna serval
Andis sooja rahvale
Ühel kenal kevadpäeval
Lendas puruks põllule
Tšernobõl Tšernobõl imeline Tšernobõl
Kuni kiirgus kaob
Elame me paos
Raja taga propaganda
Külvas laimu laiali
Kodumaine propaganda
Andis lootust rahvale
Tšernobõl Tšernobõl imeline Tšernobõl
Kuniks on TV
Elame me veel
Reaktor lendas vastu taevast
Ega see ei häiri meid
Küll me ehitame jälle
Uusi häid reaktoreid
Tšernobõl Tšernobõl
Imeline Tšernobõl
Paks istub tugitoolis
teleka ees
soojad sussid jalas
kõht täis magu ees
Kui tal kõht lööb pilli
avab köögikapi ta
oi neid hõrgutisi
muudkui matsuta
Sellest pole kuulnud ta
teda see ei huvita
et kuskil Lõuna Aafrikas
lapsed näljas nutavad
Paksu võtab vanduma
et peab vara ärkama
püsti seistes bussis
tööle kimama
Vajub majavalitsusse
kukub kisama
miks ta katkist sitapotti
ei remondita
Sellest pole kuulnud ta
teda see ei huvita
kui paljud süütud inimesed
türmis istuvad
Paks istub tugitoolis
teleka ees
soojad sussid jalas
kõht täis magu ees
Kuskil pommid plahvatavad
lapsed nälga surevad
teda see ei huvita
rahul eluga on ta
Ema õmbles isale jõuluvanamundri
ja pärast ostis kingid, isa tõmbas nina umbe.
Helises siis uksekell, vist tuleb jõulumees.
Lapsed nägid purjus isa, valehabe ees.
Oh kuusepuu, oh kuusepuu...
"Kes saab kinki, kes saab vitsa vasta taguotsa,"
sõnas isa, kakerdades jõulukuuse otsa.
Kuusk ja küünlad pikali, leegid tõusid lakke,
tuli nilpsas kardinaid ja kingitusepakke.
Tulekahju, tulekahju on meie majas süttind...
Isa rebis röökides peast jõuluvanamaski,
erutusest püksisäärde põie tühjaks laskis.
Söestuvat perekonda nägi põrandal,
peas kumises jõululaul:
Laa laalalaa laa laalalaa...
Jäi auto alla pisikene Külli
ta on nüüd palatis me viime talle lilli
See onu kes ta alla ajas
on omakorda vangimajas
Täis soditud on majasein
seal on pilte kriipse sõnu
Ja veel teade loll on Rein
mina olen Tõnu
Siga sittus sinni-vinni
hapukurk jäi perse kinni
Kui ta selle lahti sai
oli perse suur ja lai
Suur ja lai on maa mis on mu kodu
(O.Arder ja vist U.Leies ja rahvasuu)
On karastunud lahinguis me kuulsusrikkad väed,
me kuulsusrikas sõdur hoiab automaati käes.
Ta lumivalged hambad kaunistavad naeratust,
kui pahale afgaanile saab pihta kaevikust.
Ta täidab kohustust.
Ja sinine on taevas ja silme eest on must.
Sõjavägi kohustab
rahvavõimu toetama.
Päikses särab kaunis maa,
Afganistan.
Sõjavägi kohustab meid kaitsma kodumaad
ja kuigi keegi kallale ei taha kippuda
ka internatsionaalne kohus tahab tegemist.
On parim kaitse rünnak, nii ütles keegi vist.
Pane valmis mõõk ja rist
ja ootavad sind ordenid või ootab tinakirst.
On karastunud lahinguis me kuulsusrikkad väed,
me kuulsusrikas sõdur hoiab automaati käes.
Ta lumivalged hambad kaunistavad naeratust,
kui pahale afgaanile saab pihta kaevikust.
Ta täidab kohustust.
Ta täidab, ta täidab, ta täidab kohustust.
Sa ajalehest huviga loed esimesi lehti
ja justkui omi mõtteid neid rahvale loed maha
Mis sest et need aated sinu jaoks ei kehti
nad annavad sulle ju su võimu ja raha
Sa vihkad oma tööd mis leiba sulle annab
ja vihkad inimesi kes usuvad sind
sa vihkad neid loosungeid mida sa kannad
kuid kõigel sellel sinu jaoks olemas on hind
Aa-aa-aa-demagoogia kümme hoiuraamatut ja mootorsaan
Aa-aa-aa-demagoogia mida nõuad mida tahad seda sa ka saad
Vaevalt jõudis keegi sõna uutmisest öelda
sinul juba valminud on täielik programm
Sul on ükstapuha mida kirjutada mõelda
kui ülemused leiavad et õige on see samm
Aa-aa-aa-demagoogia kõrgemale kohale sind upitab karjäär
Aa-aa-aa-demagoogia rahvast sind eraldab barjäär
Ordenid säravad revääril
kõrge koht on sul parteis
Kes see su nime ikka määrib
võimu sul rohkem on ju meist
Kui seltsimeeste peadest kaob fantaasia
asemele astub bürokraatia
Kui seltsimeeste juttudest kaob loogika
asemele astub demagoogia
Kuu kallab valgust su majale
kassikisa su kõrvades kajab
Meie rahvale ja ajale
demagoogia hukatust rajab
Halli tolmu laiali puistab tuul
hallid mõtted peas hallid sõnad suul
Kui majandus räägib olgu loodus vait
ka Kunda on tsiviliseeritud paik
Halli tolmu välja paiskab Punane Kunda
tsemenditootmist omal nahal saate tunda
Tühjades akendes ulub tuul
tühjad mõtted peas tühjad sõnad suul
Kunagi oli siin Kunda kultuur
siiani veel õitsevad õunapuud
Halli tolmu välja paiskab Punane Kunda
tsemenditootmist omal nahal saate tunda
Kõik maailma rahvad pelgavad sõda
kundalastel pole vaja karta seda
Nad elavad isegi kui sõja ajal
gaasimaske varjendeid pole vaja
Sa oled imekombel jäänud ellu suures sõjas
su perekonnast järgi on su taskus päevapilt
Su kodu kiirgab surma välja tühjast aknaavast
su surnud maja surnud linnas küljes tarbetu silt
Sõpradeta surnud linnas seisad sa ja mõtled mille eest
Surnud linnad surnud linnad
Jalaga sa venna põlend laiba lükkad eemale
Jumalaga jätmatasa lähed koduväravast
Tuul toob ninna laibalehka kurku tolmu
ja sa köhid ja sa köhid ja sa tahad siit kähku ära
Päike tule appi hüüad punase tolmupilve poole sa
Surnud linnad surnud linnad
Vaevu komberdad sa linna servale
troostitu maastik avaneb su ees
Läbi selle surmakõrbe sa ei julge minna
sest sa kardad tee peal näha mõnda surnud linna
Seisad seal ja neelad sisse neutroneid ja ei tahagi karta neid
Surnud linnad surnud linnad
ääääää-äääääääää
