Kui mustavad udud Kassid 3 Kroonlinnas Külaskäik Ära löö last Jaanipäev Subatlantiline kohtumine Rotipüüdja Selle laulu mina ise luuletasin Tuled öös Tagasi prügimäele Tüdrukud - brünett ja blond Emigrant Mul oli üks plika Max Stirner Seitsmeteistaastased May tonight be extra special *** (mängib dzäss) Lomp on loll Blow the candle out

Laulusõnad

Ära löö last
Karistusest pole kasu
Mis sa piinad tast
Anna talle asu
Rõõmsalt tusailmadest
Ära löö last
Teda vihata ei tasu
Mängukann ja liivakast
Viha asemele asub
Seda lugeda võid silmadest

Kes siis poleks lõhkund tassi
Ajand lõngakera sassi
Löönud klaasidesse palli
Ümber lükand vaasi kalli

Milleks lapsel rihma anda
Karmi karistust tal kanda
Laps kes teinud pahandust
Ootab vaikselt andestust

Kes meist poleks lõhkund tassi
Ajand lõngakera sassi
Löönud klaasidesse palli
Ümber lükand vaasi kalli

Ära löö last
Ära löö last
Ära löö last
Karistusest pole kasu

Ära löö last
Ära löö last
Ära löö last
Anna talle asu

Ära löö last
Ära löö last
Ära löö last
Teda vihata ei tasu

Ära löö last
Ära löö last
Ära löö last
Karistusest pole kasu
 
 
JAANIPÄEV
 (Toomemets/Runnel)
 
Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi,
rinnust saati kiigub kastehein.
:,: Ütle, kust ma rada teha tohin,
igal pool on noor ja õitsev hein. :,:
 
Jaaniõhtul süüdatakse tuled,
tantsuplatsil tallatakse hein.
:,: Aastas kord see õhtu ette tuleb,
igal pool saab muserdatud hein. :,:
 
Jaaniööl on sõnajalad õites,
metsa all, kus kõrge, kõrge hein.
:,: Lapsed, lapsed, sinna minna võite,
niikuinii sealt nittmata jääb hein. :,:
 
Jaanipäevaks kõrgeks ...
 
 
SUBATLANTILINE KOHTUMINE
 (Vainola/Aule)
 
Sa tuled mööda pikka teed,
ma kaugelt aiman sind,
ja meie vahel lendab valgeid linde.
 
On seegi hea mu, kallis,
et sa kunagi ei tea,
ei tea, mis toimub sügaval mu hinges.
 
Ma ootan tuld, mis ühelt poolt
su sigaretti sööb
ja teisel pool on sinu kenad huuled.
 
On elu see, mu kallis,
mis meid jalust maha lööb,
ja armastus, mis kestab veel, kas kuuled.
 
Sa tuled mööda pikka teed,
ma kaugelt aiman sind,
ja meie vahel lendab valgeid linde.
 
On seegi hea mu, kallis,
et sa kunagi ei tea,
ei tea, mis toimub sügaval mu hinges.
 
Ma ootan tuld, mis ühelt poolt
su sigaretti sööb
ja teisel pool on sinu kenad huuled.
 
On elu see, mu kallis,
mis meid jalust maha lööb,
ja armastus, mis kestab veel, kas kuuled.
  
 
ROTIPÜÜDJA
 (Lomp/Merca/Trubetsky)
 
Ei ma kanna jalas kingi,
kui ma kõnnin mööda linna.
Lähen üle tee, siis ringi
tuleb inimestel minna.
 
Mulle meeldib laste kisa,
kuskil mul on oma pere.
Nad ei tunne oma isa,
nad ei ütle mulle tere.
 
Ma ei ole närviline,
siis kui näidatakse ust.
Ma ei ole värviline,
olen päris süsimust.
 
Tänavaid ja käike haistan,
sillutisi kiviseid.
Näen, mis leti alt ei paista
järjekorrarivile.
 
Linnas liikus uusi tuuli,
keldris uusi kahinaid.
Sõber sõnas, et ta kuulis,
kus on uusi jahimaid.
 
Sammun seinaääri mööda,
tungin läbi pragudest.
Tean, et rottidel ei sööda
toidujäätmeid magudest.
 
Seda treppi polnud meeles.
Võõras oli mul see sein.
Ukse peale eesti keeles
kirjutatud: "KANTSELEI".
 
Rinnus justkui löödi lokku
minul seda lugedes.
Tundsin, süda kiskus kokku,
justkui pakku pugedes.
 
Meenutas vist kauneid paiku,
kui ma tundsin hambus kõhna
Kõrisõlme, vere maiku,
sõõrmeis inimese lõhna.
 
 
SELLE LAULU MINA ISE LUULETASIN
 (Haug/Kass)
 
Selle laulu mina ise luuletasin,
laul sai nii, et pole armuvalu sees.
Minu laulul pole viiski suurem asi
ja ma ise pole üldse laulumees.
 
Pole loorbereid ja pole oma maja,
amet lihtne on ja sisse suurt ei too.
Ostan aasta pärast sääreväristaja,
siis kui aasta jooksul tilkagi ei joo.
 
Mul on laul ja laul on kõik, mis üldse ongi jäänud mul,
ja võib ju seegi meelest läinud olla ühel hommikul.
Tean ju küll, et olen selline, kui olen ma,
kuid veelgi vähem väärt ma oleks ilma selle lauluta.
 
Mul on aasta pärast sääreväristaja,
mul on seljakott ja kotis parmupill.
Keeran vänta siis ja sõidan, kuhu vaja,
huulil laul ja kaabu küljes sinilill.
 
 
TULED ÖÖS
 (Vainola/Siig)
 
On igatsust, on nukrust, hella valu
neis tuledes, mis kutsuvad mind öös.
Hing nende poole astub palja jalu,
ei kaja vastu taeva tume lööv.
 
Kui võõras saatus - tuled külmad kauged.
Kui elu inimestel lemmikraamatus.
Kui naise silmad, kummaliselt rauged
ja igavesti kättesaamatud.
 
On tuled öös. Ja nende kõle valgus
nii kutsuv on, et kogu rahu kaob.
Need tuled öös on lõputud kui algus,
need tuled öös on tuleviku jaoks.
 
Kui poleks neid meid rahutus ei pureks
ja igatsusi mõttelend ei tooks.
Kõik soovid hääbuks, täitmatult sureks -
jääks elul loomata me elulood.
 
Ükskõik kui palju olgu nukrat valu
neis tuledes, mis kutsuvad mind öös,
hing nende poole astuks paljajalu
ka siis, kui kuskil enda ära lööb.
 
 
TAGASI PRÜGIMÄELE
 (Tibar/Trubetsky)
 
Kord jõuame sinna, kus minna võib vabalt
ja ühiskond lõplikult lahti saab meist.
Siis lõigata lahti see nabanöör nabalt
saab meie jaoks ainukseks teeks kõigist teist.
 
Teel vabaneb veel sinu lõhkumisiha,
sel hetkel, kui lõpp saabub seaduse väele.
Siis lahtub su põlgus ja jahtub su viha,
teeviit näitab tagasi prügimäele.
 
Teel vabaneb veel sinu lõhkumisiha,
sel hetkel, kui lõpp saabub seaduse väele.
Siis lahtub su põlgus ja jahtub su viha,
teeviit näitab tagasi prügimäele, prügimäele, prügimäele, prügimäele.
 
Teel vabaneb veel sinu lõhkumisiha,
sel hetkel, kui lõpp saabub seaduse väele.
Siis lahtub su põlgus ja jahtub su viha,
teeviit näitab tagasi prügimäele.
 
Kaotab tähtsuse tõik, oled naine või mees,
igaüht kohtled kui õde või venda.
Jõudes pärale, märkad, et kõik on veel ees,
sealt prahi seest leiadki iseenda.
 
Teel vabaneb veel sinu lõhkumisiha,
sel hetkel, kui lõpp saabub seaduse väele.
Siis lahtub su põlgus ja jahtub su viha,
teeviit näitab tagasi prügimäele, prügimäele, prügimäele, prügimäele.
 
Kaotab tähtsuse tõik, oled naine või mees,
igaüht kohtled kui õde või venda.
Jõudes pärale, märkad, et kõik on veel ees,
sealt prahi seest leiadki iseenda.
 
Kord jõuame sinna, kus minna võib vabalt
ja ühiskond lõplikult lahti saab meist.
Siis lõigata lahti see nabanöör nabalt
saab meie jaoks ainukseks teeks kõigist teist.
 
Teel vabaneb veel sinu lõhkumisiha,
sel hetkel, kui lõpp saabub seaduse väele.
Siis lahtub su põlgus ja jahtub su viha,
teeviit näitab tagasi prügimäele, prügimäele, prügimäele, prügimäele.
 
 
TÜDRUKUD - BRÜNETT JA BLOND
 (Vainola/Siig)
 
Kohvikus kus suits ja sumin,
mõtted kuumaks köetud on,
uhkelt käivad läbi saali
tüdrukud - brünett ja blond.
 
Sama dzemprit kahel õhtul
järjest eal ei kanna nad.
Üksnes selle kombe teadja,
mis on kelle, aru saab.
 
Blondi kõrval must on võluv.
Musta kõrval võluv blond.
Kahe peale kokkuvõttes
täiuslik see võlu on.
 
Nõdked ahvatlevalt moodsalt -
lahus pole näind veel neid.
Igas lauas on nad istund,
ja on istund lauas meil!
 
Koketeerind, joond kokteili,
muiand, kui meil vaidlus on.
Aga pärast kaasa tulnud:
sulle must ja mulle blond.
 
Nüüd ent vaatan äkki kainelt:
oli`s blond mu juures seal?
Äkki korda mööda blondiks
värvivad nad oma pead?
 
Tunnen neid ja ma ei tunne.
öelge, poisid, - kes neist kes?
Segi kõik maailmas pöörab
nende keemia progress!
 
Ja eks proovi - neid ei püüa!
Ise püüdja kumbki neist!
Kas nad õed on või sõbrannad -
üheta ent poleks teist.
 
Tulevad nii läbi saali
sammul poosjalt aeglasel
blond-brünett kui tõde-vale
läbi kõigi aegade...
 
 
EMIGRANT
 (Lomp)
 
Emigrant.
 
Taas meil on vinge tuul
ja külmast paistes on ülahuul.
Ent süda sees on soe
 ******* ei loe.
 
Veel ma olen poolel teel,
kuid ma kulgen veel ja veel.
 
Tahaks näha ennast pealpool pilvi,
tunda hingust ja sinu silmi.
Olla vaba selles lihtsas tõdemuses veel.
Seda tahan ma, seda tahan ma.
 
Ees on sada vähemalt,
kus kaalutlustest vaba olla saab.
Ehk astronauti kohtad seal,
kohtad astronauti seal.
 
Ei mu unelmaid sa vii.
Kord võin olla ma kükloop ja samas hiir.
Oh seda õnne, oh seda suurt õnne
ilma peal.
 
 
MUL OLI ÜKS PLIKA
 (Vainola/Rodionov)
 
Mul oli üks plika kel lund sadas silmis
Nii pehmelt nii rahus ja huuled tal olid
Nii pehmed nii soojad ja ise ta oli
Nii pehme nii soe nii pehme nii soe
 
Lõputa tali on tulemas taevast
Lõputa helbeid on silmade sees
Ei sealt ei peegeldu mured ei vaevad
Lund heljub rahus neis unedes
 
 
MAX STIRNER
  (Schenkenberg/Trubetsky)
 
Ulguva tuule ja rajude kostel
Kirjutab suur egoismi apostel
Tiheda käekirjaga katab lehti
Mees, kelle jaoks ajalugu ei kehti
 
Võblev leek värvib kollakaks naha
Aeg-ajalt küünla pealt niriseb vaha
Vallerii valleraa niriseb vaha
Vallerii valleraa niriseb maha
 
Ma elan vaid endale
Võitluses eneseteostuse eest
Tean, ainsaks reaalsuseks olen ma
Maailm on mu omandus
 
Jah on kõigil meil ühiseks
Midagi ei ole must kõrgemat
Igaüks ise on
Kõlbluse ja õigluse allikas
 
Riik, õiglus ja seadused
Perekond, usk ja moraal, ühiskond
Need on viirastused vaid
Illusioon isiksuse teadvuses
 
Täiuslik ühiskond
Meie jaoks on egoistide liit
See saabub kui praeguse
Purustand on egoistide mäss
 
 
SEITSMETEISTAASTASED
 (Trubetsky/Siig)
 
Me tuleme ühiselamust.
Võta vastu meid, õhtune tänav!
Uksel seljataga komandant
meie minekut pominal tänab.
            Sajab.
Iga kohviku uksel on silt
"Vabu kohti ei ole..."
"Sole mio," laulab taskus transistor.
Eh sole, sole!...
             Sajab.
Vastutulijad meile annavad teed,
vihmavarjud kaares mööduvad.
Nad kardavad, et me neid lööme -
meie tunneme endid lööduna.
              Sajab.
Pesukaupluse akna fotol
ilus naine on kombinees.
Meeleoludest käime läbi
nagu lombiveest.
              Sajab.
Keda armastame? Keda vihkame?
Kes armastab meid? Kes vihkab?
Roheline "Foto" ja punane "Juuksur"
meid jälgivad läbi vihma.
               Sajab.
Jäävad tänavad tühjaks. Märg. Külm.
Kaua kestavad selliseed ilmad?
Endaehitatud majal üht akent näen
nagu siniseks löödud silma.
 
 
MAY TONIGHT BE EXTRA SPECIAL
 (Trubetsky)
 
 
*** (MÄNGIB DZÄSS)
 (Vainola/Siig)
 
Mängib dzäss nukralt põhjamaa tangot
väiksel poodiumil laudade ees.
Veidi tuikudes poisi käevangus
minust möödud sa fuajees.
 
Sinu kleidil on väsinud luiged,
oled ise kui väsinud luik.
Mitmed pilgud sind saadavad muigel,
pahvak naeru on toompetihuik.
 
Üle õla mulle silma veel teed sa,
ülemeelik sa pole vaid teest -
juues konjakit, õhtu said veeta,
lähed ööd veetma konjaki eest.
 
Su sõbrannasid kadedus vaevab,
sest sul ikka ja alati veab.
Neid sa homme taas lohutad naerdes:
eilse kallima nime ei tea!
 
Kord ma tantsisin sinuga tvisti,
nagu tantsind on paljudki siin.
Sinus mõistmatuks jäi mulle miski,
mida sinult ei küsinud siis:
 
kui sind keegi kord tantsima palub
ja sa tunned, et võpatab hing
nii, et magus ja igatsev valu
päeval-ööl saadab piinavalt sind;
 
ning see igatsus püsib ja püsib,
sa ei märkagi ühtegi teist, -
mida vastad sa talle, kui küsib:
"Kuidas elanud oled, mu neid?"
 
Ma ei moraali apostel,
pole poisina armuda turd.
Siiski jutt sinust minuni kosteb
nagu kuulda on sõbrale kurb.
 
Paljud mehed sind hüüavad "Kompvek!"
Mina visalt sus inimest näen.
Ma ei taha, et valjult kui trompet
Saatma elus sind irvitus jääks.
 
 
LOMP ON LOLL
 (Lomp)
 
 
BLOW THE CANDLE OUT
 (English folksong)