"Reis
Kuule"
Laulusõnad
REIS KUULE
(Kaspar Jancis)
Kolm, kaks, üks, null…
Põhjatus laotuses tähtedekett,
kosmosse sööstab me kanderakett.
Kaks, üks, meis startides pakitseb
õud,
meist vabaneb maakera külgetõmbejõud.
Hõbejalt läigivad meie
skafandrid,
meist maha jäid atmosfäär,
ookeanid, mandrid.
Tundmatus kauguses rohetab emake
Maa.
Akvamariinsinist värvi on kraatrites
kuupind,
teleekraanilt ma tervitan sind.
Koduplaneedile niipea me naasta
ei saa.
Üle mustava tühjuse kui
pärlikee
helendava trassina jookseb Linnutee.
igav nii maastik, kraatrite suud,
nii kaunis, nii kohutav näib
meile kuu.
Illuminaatorist näha võib
üksteist
tähtede taustal Apollo 11.
On reede ja juulikuu kuueteistkümnes
päev.
Päiksekiired meist jätavad
tumedad varjud,
vaikivad huuled, kuid sisemus karjub.
Võib juhtuda, et sinitaevast
me enam ei näe.
Hõbejalt läigivad meie
skafandrid,
meist maha jäid atmosfäär,
ookeanid, mandrid.
Tundmatus kauguses rohetab emake
Maa.
Akvamariinsinist värvi on kraatrites
kuupind,
teleekraanilt ma tervitan sind.
Koduplaneedile niipea me naasta
ei saa.
Illuminaatorist näha võib
üksteist
tähtede taustal Apollo 11.
On reede ja juulikuu kuueteistkümnes
päev.
Päiksekiired meist jätavad
tumedad varjud,
vaikivad huuled, kuid sisemus karjub.
Võib juhtuda, et sinitaevast
me enam ei näe.
20
000 LJÖÖD VEE ALL
(Kaspar Jancis)
Ripuvad vetikad
juustena ahtris.
Reelinguilt kulunud
värv on ja lakk.
Tühjenenud dekid
kui põhjatud sahtlid.
Keset koralle
seisab lagunud vrakk.
20 000 ljööd vee all
viimane puhkepaik tal.
20 000 ööd on tal
viibitud veepiiri all.
Refr. On ainult vaikus ja
meri,
tumm on siinsete lindude laul.
Hüübinud soontes on veri,
Vaikne ookean on vaikne kui haud.
Hukkunud laevadel
ei ole nime.
Nimetud reisijad
nimetul teel.
Kajuteis, trümmides
õudne ja pime,
kusagilt kostuks kui
muusikat veel.
20 000 ljööd vee all
viimane puhkepaik tal.
20 000 ööd on tal
viibitud veepiiri all.
Refr. (2x)
SININE
VAGUN
(Vladimir Sainski/Eduard Uspenski/Heldur
Karmo)
Aegamööda minutid ju kaovad
kõik.
Ära looda, et neid kohtad veel!
Eilsest veidi kahju meil küll
olla võib,
parem siiski see, mis ootab eel.
Teele, jah, teele nüüd!
Pikk on tee, pikk on
tee -
algust ja lõppu
sel
varjab silmapiir.
Tundmatust lubades
vagun suur, sinine,
veereb ja igaüht
kaugustesse viib.
Asjata ehk solvasime sõpru
häid,
ajapikku seegi meelest läeb.
Seiklusteta elu peagi tüütaks
meid -
rutta, vedur, ära seisma jää!
Teele, ...
Taevakarva vagun kärmelt mõõdab
maad,
hoogu iga ratas lisab veel...
Ah, miks küll see päev
nii ruttu otsa saab?
Miks ei kesta terve aasta see?
Teele, ...
TERE
TELEVIISOR
(Kaspar Jancis)
"…Tere õhtust! Aktuaalne
kaamera võtab kokku 27. mai sündmused. Suurriikide liidrite
arvates tähendab lepingu sõlmimine NATO ja Venemaa vahel lõppu
Euroopat pool sajandit jaotanud eraldusjoontele…"
Küll on neiud sisse last, kipub
välkuv telekast.
Vaatab emme, vaatab paps, vaatab
memm ning lapselaps.
Telesilma ette on tulnud terve perekond.
Järjekordselt järjefilmilt
pöörata ei suuda silmi.
Refr. Tere televiisor, sõber
sa.
Iga õhtu hea sind vaadata.
Tere televiisor, sind vajan ma,
et ma jääksin öösel magama.
Saatepäeva avas diktor, tuntud
telediktor Viktor.
Viktoril on ikka tavaks tutvustada
saatekava.
Seal on elu, seal on tralli, tänavatel
autoralli.
Kauneid neide tosinaid nagu keeksis
rosinaid.
Refr. (2x)
Filme tuleb järjepanu, näitab
uusi, näitab vanu.
"Lõppenud saated", sõnab
Viktor, Viktor, tuntud telediktor.
Telesilm kaob halli uttu, tundub,
aeg on minna tuttu.
Pea on padjal, tekil käed,
nüüd ei kuule, nüüd ei näe.
Refr.
*** (ÖÖSININE
TAEVAS)
(Kaspar Jancis/Arvi Siig)
Öösinine taevas.
Ja selle all mustad
suurte majade siluetid.
Aknaruudud kollased, roosad, valged.
Neoonreklaamide ketid.
Undab õhtune tänavamagistraal
järjest autosid viies ja tuues.
Seisan kõnniteel
just nagu väikene poiss
ülestõstetud kraega
kuues.
Silmipimestav-ere on laternahelk
masinatel, mis tulevad rodus.
Neil, mis lähevad,
stopptuled kumavad nii,
et ma tunnen, nagu poleks mul kodu.
Tahaks nendega kaasa!
ükskõik kuhu - kaasa!
Väike poiss ei mõtle:
ta tunneb.
miski tahab must välja,
miski tahab must välja,
aga kurk on kui suletud tunnel.
Olen väikene poiss,
alles hakkan ma mõistma:
kõik, mis tuleb, meil pimestab
silmad.
Tagatulesid nähes me tahame
minna,
aga siis juba
jäimegi ilma.
Seisab väikene poiss
nagu mõistmatu soov,
juuksed sadadest tuultest kahus.
Undab tuledes tänavamagistraal
elu kivise linna rahus.
VIHMA
SAJAB
(Tõnu Trubetsky)
Vihma sajab. Juba on hilja.
Tuledes kajab öine Pariis.
Ma viskan mündiga kulli ja
kirja,
helistan sulle, et on majanduskriis.
Udusse mähkund on Champs-Elysee,
hämardub kähku tühi
lokaal.
Seinanishis on õpetaja portree,
sõrmede vahel on tühi
pokaal.
Vihma sajab. On avenüül
öö.
Sammudest kajab öine Pariis.
Näole punakaid varje heidab
liköör,
heliseb vaikselt see kulunud viis.
Trepil siis peatub üks tundmatu
mees,
mantlil on teatud beeþikas
toon.
Seinanishis on õpetaja portree,
seisab ja naeratab: "Pierre J. Proudhon."
Vihma sajab. Juba on hilja.
Sammudest kajab tühi lokaal.
Ma viskan mündiga kulli ja
kirja,
sõrmede vahel on tühi
pokaal.
MAARDU
MU ARM
(Tõnu Trubetsky/George
Byron)
Te jääge must eemale,
rooside aiad,
las toredus lopsakalt lokata seal.
Mul jäetagu tänavad, kivised,
laiad,
sest videvik pühaks ja armsaks
neid peab.
Kui kallid on, Maardu, su katuste
harjad,
ja tüdrukud, juuksed kui helendav
kard.
Su piigade ilu murelikki varjab,
kuis igatsen tagasi, Maardu mu arm,
Maardu mu arm.
Nüüd tänavail libises
seal minu tsikkel,
ja kõnniteel tüdrukuil
värvitud suud.
Ja vilkumas tuled ning helkimas
nikkel,
seal sõitsin ma puiesteel,
klaasil puud.
Ei tahtnud ma koju ja öö
kestis kaua,
lõi tähtedest sirama
laotusekaar.
Kuid rockbändid laulvad me
kodudest kaua,
see kajama paneb sind, Maardu mu
arm, Maardu mu arm.
Kas rockige valjult, mu kõrvu
te hääli
toob tuliselt tuulehoog tumedast
ööst.
Veel tormiga viirastub punapea pealik,
kui lehm mootorrattaga sumedast
ööst.
Kus Maardu mu arm, ümber udu
ja kujud,
ma tuisates kihutan, jäine
ja karm.
Öö endasse matab nahktagides
kujud,
su tuultes nad elavad, Maardu mu
arm, Maardu mu arm.
Mil lahkusin sealt, sellest päevi
on palju,
ja võibolla tagasi sinna
ei lähe.
Seal lilled ei õitse, kuid
tüdrukud paljud
on kaunimad kui miss Estoniat näed.
Seal igav, kus sõidavad luksautod
haljad,
on sellel, kes avarust tunnetanud
kord.
Ma armastan tüdrukuid, metsikuid,
paljaid,
su sügavat hämarust, Maardu
mu arm, Maardu mu arm.
ANARHIA
(Tarmo Vee/Kaspar Jancis/Tõnu
Trubetsky)
Puhkeb koit ja
Kustub eha
Sina midagi ei pea
Siis sa oskad vahet teha
Mis on halb ja
Mis on hea
(Me usume, me usume, me usume anarhiasse)
See on sinu
Õigusteadus
Mis on sinu vere sees
Sina oled ainus seadus
Iseenda
Peremees
Need kes heida-
Vad sind alla
Keelavad ja käsivad
Lõpuks oma käsud alla
Neelavad ja
Väsivad
THE
HARD TIMES OF OLD ENGLAND
(Tõnu Trubetsky/?)
Come all brother tradesmen who travel
along,
I pray, come and tell me where the
trade is all gone;
Long time have I travelled, and
I cannot find none.
And it's
oh, the hard times of old England In old England very hard times!
Provisions you buy at the shop,
it is true,
But if you've no money, there's
none there for you;
So what is a poor man, and his family
to do?
And it's
oh, the hard times of old England In old England very hard times!
You will go to the shop where you'll
ask for a job,
They'll answer you there with a
shake and a nod;
Well, that is enough to make a man
turn and rob!
And it's
oh, the hard times of old England In old England very hard times!
You will see the poor tradesmen
a-walking the streets,
From morning to night their employment
to seek;
And scarce do they have any shoes
on their feet.
And it's
oh, the hard times of old England In old England very hard times!
Our soldiers and sailors have just
come from war,
And fighting for Queen and for Country
this year;
Come home to be starved, should
have stayed where they were.
And it's
oh, the hard times of old England In old England very hard times!
And now to conclude and to finish
my song,
Let us hope that these hard times,
they will not last long;
I hope soon to have occasion to
alter my song.
And sing:
Oh, the good times of old England In old England, jolly good times!
ÕHTULAUL
(Tõnu Trubetsky/Henn
Rebane/Heiti Talvik)
Enam päikse kuldsest lõõsast
punut pärg mu pääd
ei ehi.
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.
Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?
Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt.
Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd! Sest öös
on asju,
mille külge tark ei puutu.
INIMENE
(Tõnu Trubetsky/Juhan
Smuul)
Inimene ta on minu noorem vend.
Ta on rumal kui hüljes ja targaks
peab end.
Neil isegi koolieelikud
ülle panevad püksid ja
seelikud.
Neil puuduvad suled ja ehtmed,
olgu poisid või plikad,
kõigil koivad on pikad
ja nokad on nosus ja pehmed.
Üks tühjus ja tühisus
ümbritseb neid.
Ei haudu nad mune, vaid uusi ideid.
Nad kardavad jääd, on
tiivutud
ja kõik nende kombed on siivutud.
Ei maga nad lumes, vaid voodis.
Ise sõdasid peavad,
ise sõdasid neavad,
need maapealsed anekdoodid.
Kuid sageli haarab mind nimetu piin:
enam olla ei tahaks ma prillpingviin.
Olen lind, mul on tiivad,
kuid kuhu nad viivad?
Jää alla molluski järele
viivad mind tiivad.
Seisan üksinda tuisus ja jääl,
aga tiiva all südames väreleb.
Kus on siis mu lilled jäänd,
kus on nad jäänd.
Inimene ta on minu noorem vend.
Ta on rumal kui hüljes ja targaks
peab end.
Neil isegi koolieelikud
ülle panevad püksid ja
seelikud.
Neil puuduvad suled ja ehtmed,
olgu poisid või plikad,
kõigil koivad on pikad
ja nokad on nosus ja pehmed.
Üks tühjus ja tühisus
ümbritseb neid.
Ei haudu nad mune, vaid uusi ideid.
Nad kardavad jääd, on
tiivutud
ja kõik nende kombed on siivutud.
Ei maga nad lumes, vaid voodis.
Ise sõdasid peavad,
ise sõdasid neavad,
need maapealsed anekdoodid.
Kuid sageli haarab mind nimetu piin:
enam olla ei tahaks ma prillpingviin.
Olen lind, mul on tiivad,
kuid kuhu nad viivad?
Jää alla molluski järele
viivad mind tiivad.
SUVEHARJANÄKID
(Trubetsky)
Tule poole vetevallast
Ilusaid ja rumalaid
Näkke hiilis mööda
kallast
Nagu ebajumalaid
Mõni tuli nagu kala
Mõni laineil astudes
Mõni kandis sõnajala-
Õisi vesikasvudes
Meelitades noori mehi
Eksitades noori hingi
Peelitasid paljaid kehi
Mõdukapad käisid ringi
Vabanes kõik endashoitu
Tulle kanti uusi halge
Söödi ühepajatoitu
Peeti kummalisi talge
Iga mees kes mõõka
kandis
Puusal kirvest kirivööga
Võttis mida võtta
andis
Ühe lühikese ööga
ELEEGIA
(Allan Vainola/Marie Mürk)
Vaikne õhk ja nõlval
kõrged kuused
Liivasel alleel sammaldunud teel
Otsin sinu nime igalt ristilt
Loodan et mul leidmata jääb
see
Vaha pisarad ja kullast inglid
Ammu närbunud kuusepärgadel
Tuul on põimind sõlme
valged lindid
Okste varjud marmorplaatidel
Kaugelt kostub viiulite mängu
Riisutud on teed hämaral alleel
Võõrasemad kasvagu
sul sõõrmeist
Suudelgu sind sirelite lõhn
LEIA
ENDAS MUINASMAA
(Kaspar Jancis)
Kui igavledes vedeled, kõik
mõttetuna näib,
kui midagi ei edene ja ülejõu
sul käib.
Kui sul silme eest on must, kui
sa tunned tüdimust,
hinges pilkast pimedust, meeltes
musta masendust.
Leia endas muinasmaa, kuhu mõttes
lennata.
Maailm avaneb su ees, mis on sinus
eneses.
Ja kui leiad selle maa, ära
ainult unusta
sinna kaasa kutsuda oma kõige
kallimat.
Kujutluse tähelaeval sinna
võite minna.
Unelmate kuningriigis unistuste
linnas
ootamas sind loss ja teenrid, ootamas
kaless,
milles istub imekaunis unenäoprintsess.
Leia endas muinasmaa, kuhu mõttes
lennata.
Maailm avaneb su ees, mis on sinus
eneses.
Ja kui leiad selle maa, ära
ainult unusta
sinna kaasa kutsuda oma kõige
kallimat.
Sellel maal ei tunta hirmu, seal
ei ole sõda.
Vaenlasedki omavahel seal on suured
sõbrad.
Kui sind tüüdanud on ära
suure ilma kära,
sule silmad, kui sa juba lendadki
siit ära.
Leia endas muinasmaa, kuhu mõttes
lennata.
Maailm avaneb su ees, mis on sinus
eneses.
Ja kui leiad selle maa, ära
ainult unusta
sinna kaasa kutsuda oma kõige
kallimat.
15
(Kaspar Jancis)
kuigi juba hilisöö
ma istun ärkvel pole und
toas vaikus närve sööb
nüüd minu mõttes
oled sa
sind tahan suudelda
ei
sest olen liiga noor ma veel
ei
ja käimata on kooli teed
ja kuulama pean oma vanemaid
ei
sest ema mulle ütles nii
ei
ei tohi olla teisiti
sest alles hiljuti täis viisteist
sain
ammu möödas kesköötund
ma vähklen voodis teki all
näen sinust öösel
und
nüüd minu mõttes
oled sa
sind tahan suudelda
ei
sest olen liiga noor ma veel
ei
ja käimata on kooli teed
ja kuulama pean oma vanemaid
ei
sest ema mulle ütles nii
ei
ei tohi olla teisiti
sest alles hiljuti täis viisteist
sain
kõrvus kumiseb see viis
mida makilt tookord kuulsime
ei teadnud ma veel siis
et minu mõttes oled sa
sind tahan suudelda
ei
sest olen liiga noor ma veel
ei
ja käimata on kooli teed
ja kuulama pean oma vanemaid
ei
sest ema mulle ütles nii
ei
ei tohi olla teisiti
sest alles hiljuti täis viisteist
sain
LOSS
TAIVALKOSKIS
(Allan Vainola/Tõnu
Trubetsky (kasutatud Andres Aule teksti)
Tuled kui tuled
Ja laternais tuled
Tuisu käes süütan
et näeksid sa teed
Purskaevu ees õues hange
all magad
Akende tagant ma vaatan alleed
Põhjatuul vinge
Poeb küll minu hinge
Õhk värvub siniseks
ahjud on jääs
Tuhandeid aakreid on valgesse maetud
Härmaga kaetud on kohver su
käes
Talv sinu süles
Ja treppidest üles
Lonkab mu muldvana teener livrees
Teatab su nime kui enam ei looda
Näen et mind oodates seisad
fuajees
Keerleme tantsides hõljudes
valssi
Hämarais tubades lehvib su
sall
Veenide jäätudes
Tunned tunnete jahtu
Vaikivad lahkunud ristide all
Allahi moodi
Meil tuisk laulab oodi
Akende taga mu magamistoas
Lükkame kõrvale metsloomanahad
Nii nagu tahad sind võtan
su loal
Anna, suudle mind veel
Tuul tuiskab kinni su jäljed
alleel
Anna, on algamas ball
Vaikivad lahkunud ristide all
VENNASKONNA
HÜMN (18. 04. 1985)
(Lomp/Trubetsky)
Mina olen mittekeegi
Ma ei ole mingi mees
Ükskõik mida ma ei teegi
Olen inimestel ees
Mul ei ole oma nägu
Mina olen tühi koht
Mõtetes on mingi hägu
Minus peitub mingi oht
Kuulun ühte vennaskonda
Mis on ühiskonna aps
Siia inimühiskonda
Sündis soovimatu laps
Minu jaoks ei ole riike
Mida ümber jaotada
Pole võite ega viike
Pole miskit kaotada
LUULUD (18. 04. 1985)
(Tõnu Trubetsky/Merle
Jääger)
<< Tagasi
Vennaskonna tekstide lehele
