"Usk.Lootus.Armastus."
Laulusõnad
JUMAL KAITSE VENNASKONDA
(Mait Vaik/Allan Vainola/Anti Pathique/Tõnu Trubetsky)
Täna meil on aega meil on raha meil on tüdrukud ja pind
Täna kui ma olen purjus ma ei karda kindlalt suudlen sind
Minutitest saavad tunnid meie jaoks ei tule päevi kus
Kellelegi pole vaja meid ja meie tagaigatsust
Ärge valetage isad ära hoia kinni ema mind
Need ei ole halvad sõbrad see on minu Vennaskond ja ring
Me ei küsi mida tohib armastus on kõikelubav vist
Jumal kaitse Vennaskonda ja me päevad väärt on elamist
ARMASTUSE ALTARID
(Allan Vainola/Tõnu Trubetsky)
Armastuse altarid, nad seisavad siin reas.
Siin kivisse on raiutud need mõtted, mis sul peas.
Õrnad käed on siia poetand sukapaelu, kette,
Kirjakesi, medaljone, murdund sigarette.
Siin on kullast krutsifiks, mis säranud on rinna.
Põlispuude juurtest läbipõimund mullapinnal.
Armastuse ohvrikivid seisavad siin rivis.
Ohkamised, sosinad siin talletatud kivis.
Laulatusekleidis näed üht varjukuju kõhna,
Palvetamas. Ninna tungib hääbumise lõhna,
Kõndides siin pargis keset kõdunenud lehti.
Siin on münte, aastasadu enam mis ei kehti,
Vanast sarvest kammgi, millel murdund mõni pii.
Seisata ja oma nodi altarile vii.
RONK
(Allan Vainola/Tõnu Trubetsky)
Ma istun kolde ees ja
see on siiski tõik,
et olen tühjas lossis.
Lahkunud on kõ0ik.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Mul pisut õudne näib see
nurgas kõrguv kapp.
See kapp on täis kassette.
Koldel mängib makk.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk...
Ei kuule, kuidas kivi
vahel laulab kilk.
Ma olen rahulik, mul
püsib tema pilk.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Näe, klantsib tulekumas
seinal rippuv maal.
Ei sellest hubasemaks
muutu kõle saal.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Ma tõstan halu tulle.
Halust tilgub vaik.
Ei muutu valgemaks see
üksildane paik.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Nüüd enam sepikojas
vasarad ei löö.
Ma pole päris kindel,
lõpeb kord see öö.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
KÕIK ON HEA
(Tõnu Trubetsky)
Ahh
Vaevata
Mul pole tõesti miskit kaevata
Kõik tuleb kätte ilma vaevata
Jah kõik on hea kõik on hea
Ahh
Paremaks
Ja päiksetõus läeb aina varemaks
Ja maailm läeb aina paremaks
Jah kõik on hea kõik on hea
Ahh
Helgemaks
Ja taevas läeb uha selgemaks
Ja elu läeb üha helgemaks
Jah kõik on hea kõik on hea
Ahh
Kõik on hea kõik on hea
Kõik on hea hea kõik on hea
Ahh
Keelatud
Kõik halb on ammu ära keelatud
Ja murepisar alla neelatud
Jah kõik on hea kõik on hea
Ahh
Kõik on hea kõik on hea
Kõik on hea hea kõik on hea
Ahh
Kõik on hea kõik on hea
Kõik on hea hea
KOPENHAAGEN
(Tõnu Trubetsky)
Kui ma lahkun udus hallis,
jää siis hüvasti, mu kallis, sa!
Jää hüvasti, mu Kopenhaagen!
Jää hüvasti, mu Kopenhaagen!
Lehed kollased on puudel.
Üritan sind veelkord suudelda.
Jää hüvasti, mu Kopenhaagen!
Jää hüvasti, mu Kopenhaagen!
Läheb laev ja nutt on kurgus.
Sõbrad ootavad mind Turkus ning...
Jää hüvasti, mu Kopenhaagen!
Jää hüvasti, mu Kopenhaagen!
Seisad, värvitud on huuled.
Viivad üle mere tuuled mind
Jää hüvasti, mu Kopenhaagen!
Jää hüvasti, mu Kopenhaagen!
Idakaar on koiduverel.
Käes on hommik Läänemerel. Häh.
Aknaklaasi katab veetolm.
Ees on udu, kaljud, Stockholm töös.
Jää hüvasti, mu Kopenhaagen!
Jää hüvasti, mu Kopenhaagen!
Tänavail, metroos ma longin.
Viivad tundmatusse rongid öös.
INSENER GARINI HÜPERBOLID
(Allan Vainola/Aleksei Tolstoi/Tõnu Trubetsky)
Öö on siin soe
Veidi rõske ja soe
Miski ei loe
Mitte miski ei loe
Minu ees laual on hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid hüperboloid
Pimestav kiir
Silmipimestav kiir
Tunnete piir
Meie tunnete piir
See on ju hukatus hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid hüperboloid
Unistav sarm
Sinu unistav sarm
Zoja mu arm
Minu Zoja mu arm
See on ju igatsus hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid hüperboloid
Uinub Pariis
Taas kui uinub Pariis
Kohtum siis
Siin me kohtume siis
See on ju armastus hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid hüperboloid
Pealuuga lipp
Surnupealuuga lipp
Tundmuste tipp
Sinu tundmuste tipp
See on ju vabadus hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid hüperboloid
Sinavad veed
Vaikse ookeani veed
Marmorpaleed
Roosad marmorpaleed
See on ju paradiis hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid hüperboloid
Elu ja surm
Meie elu ja surm
Taevalik hurm
Nõnda taevalik hurm
See on ju igavik hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid hüperboloid
Lumi on maas
Siis kui lumi on maas
kohtume taas
Siis me kohtume taas
See on ju unistus hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid hüperboloid
LAHKUMISMARSS
(Soti rahvaviis/Tõnu Trubetsky)
On küünlavalgus hell ja soe
Süda marsitaktis lööb
Kõik hurmav hell mu hinge poeb
Meid kutsub kaunis öö
Me küünlavalgel marsime
Öös valged küünlad käes
Me viimne marss on täna see
Mis unustusse läeb
Meid käsist-jalust ühenda-
Vad rauast ahelad
Ja marsihelid lühenda-
Vad hauast vahemaad
Ka akendel ja katustel
Näen rauda vilkumas
Meid saadavad me matustel
Vaid kuulipildujad
Ei teist nüüd eales lahku ma
Valküürid kutsuvad
Me ühes peame lahkuma
Kui küünlad kutsuvad
Taas ehaeelne mahe tuul
Öös leeke kallutab
Ja teadmine et ootab kuul
Me meeled vallutab
Veel sõdurina tunnen end
Veel marsisammul käin
Kuid peagi hakkab kuulilend
Meil purustama päid
Taas kõlab viimne marsiviis
Siin öiseil tänavail
Ja avanevad kaitserii-
Vid kuulipildujail
Nüüd surmakell me hingi loeb
Ja marsitaktis lööb
Kõik hurmav hell mu hinge poeb
Meid kutsub kaunis öö
TA LIHTSALT HULGUB
LINNAST LINNA
(Mait Vaik)
Tal pole numbrit ega nime pole midagi mis seoks
Kõik soovid on tast jäänud maha ja ta mõtted
tehtud teoks
Ta lihtsalt hulgub linnast linna siht on sinna kuhu tuul
Ta vaateväli on ta maailm tema ulatus ja ruum
Ta lihtsalt hulgub linnast linna pole kuhugile minna
Ta lihtsalt hulgub linnast linna pole kuhugile minna
Tal pole numbrit ega nime pole midagi mis seoks
Kõik soovid on tast jäänud maha ja ta mõtted
tehtud teoks
Ta lihtsalt hulgub linnast linna ja ta minek on nii suur
Et teda ooteb veel vaid surm ja tema kaaslaseks on tuul
Ta lihtsalt hulgub linnast linna pole kuhugile minna
Ta lihtsalt hulgub linnast linna pole kuhugile minna
Ta lihtsalt hulgub linnast linna pole kuhugile minna
Ta lihtsalt hulgub linnast linna pole kuhugile minna
ÕHUPIRAADID
(Tõnu Trubetsky/Mait Koldits)
Täna öösel ka taevas näib avavat silmad
ja aeglaselt pöördub tähtede sõud.
Täna öösel see geto siin jääbki meist ilma,
meid ära viib tugeva mootori jõud.
Juba pulbitseb meis see vabadus tärkav,
sinna mere taha las kustuda õhtu.
Las tumeneb taevas, siis keegi ei märka,
kui kõrrepõllult me tõuseme õhku.
Me sööstame vabana, tähed vaid tee peal,
kõrvaklappides ragin on pelk ja maalt
piirivalvuri kisa:"Sto za stuka siis see seal..."
Vastan teenistusvalmilt ma "LKA!"
See maailm me all on vana ja väeti,
kuid siiski meid jalgade alla ta tallaks,
aga seda ma räägingi, seda, et näed siis,
et nõnda lihtsalt ei vannuta alla.
Öös sähvatab hoiatuslaskude sari,
kuid asjata sülgavad sappi nad. Löö ka
sina neil käega. Me mürisev vari
juba hommikul liugleb Via Appiat mööda.
Ja kes ka ei oleks meil jalus või kannul,
kui vabanend kiivrist, sest kummuli lüpsikust,
ma tean, mida räägin, kui sinule vannun:
"Ma ei karda neid, kallis, ma kardan vaid üksindust."
Sa ei usu mind, naerad, kuid vihin on kõrvus,
külmast higist on rasked mu õlised tunked,
me maailma ning meie elu siit põrgust
peab päästma see vana ja logisev Junkers.
Helgiheitjate vihkudes viskleme taevas,
mu kramplikud käed on klammerdund tüüri.
Pilk otsimas laotusest Põhjanaela
me lendame sisse barrikaadtule müüri.
SÕBRAD MA MAHUN
TEILE TASKUSSE
(Mait Vaik)
Ühel hommikul kui ärkan
Taevas päikest jälle märkan
Seda sama päikest siin
Mis paistis siis kui sündisin
Ja kui päikesest jääb väheks
Siis on öösel taevas tähed
Unenägudesse sära
Mille hommik katab ära
Sõbrad ma mahun teile taskusse
Armastus mu südamesse
Sõbrad ma mahun teile taskusse
Armastus mu südamesse
Rohkem tõesti ma ei taha
Kui võiks olla pisut raha
Mille eest saaks süia juua
Sigarette koju tuua
Ja et oleks mõni sõber
Kes ka siis kui vahel nõder
On mu vaim ei põlgaks ära
Tooks mu silmadesse sära
Sõbrad ma mahun teile taskusse
Armastus mu südamesse
Sõbrad ma mahun teile taskusse
Armastus mu südamesse
Igal hommikul kui ärkan
Taevas päikest jälle märkan
Seda sama päikest siin
Mis paistis siis kui sündisin
Ja kui päikesest jääb väheks
Siis on öösel taevas tähed
Unenägudesse sära
Mille hommik katab ära
Sõbrad ma mahun teile taskusse
Armastus mu südamesse
Sõbrad ma mahun teile taskusse
Armastus mu südamesse
SEE ON MINU TÄNAV
(Mait Vaik)
See on minu tänav see on minu maja
Siin ma elan siin ma veedan aja
Valge katusega lumivalges päevas
Valged seinad valge lagi valged pilved taevas
Akna alla seistes vaikus südames
Näen ma väljas inimesi naaberaedades
Kollased on bussid bussipeatuses
Kõnniteederuudud ruudud reas ja seatuses
See on minu tänav see on minu maja
Siin ma elan siin ma veedan aja
Valge katusega lumivalges päevas
Valged seinad valge lagi valged pilved taevas
MAAILMASÕDA
(Tõnu Trubetsky/Mait Koldits)
Kui vihast värisedes tundsid ennast tõugatuna teelt,
sa läksid püstihullunult ja viha mattis meelt.
Küll haaranud sa kõrre järgi, seda lihtsalt polnud,
siis käisest raputasid kaardid, jalult kõik need tolmud.
Sai varrukasse soome puss, käe ümber mässit' rihm
ja kaela poodud kanepnöör ja paljastatud kihv.
Kõik arrunatukese kraanid endal keerutasid lukku
ja parem käsi kuskilt juba kobas punast nuppu.
Nii läksid pilgul metsikul ja sülge tilkus suu,
maa jalge all sul kõikus, taevas irvitades Kuu.
Jäi jala taha juurikas, hääl kuskilt ütles "Sorry"
ning tulist kurja vandudes sa plartsatasid porri.
Kui istuli end ajasid, siis koitis juba hommik,
ei mäleta, kas suitsu läitsid sa siis või suhu kommi
sa panid, kukalt sügasid, sai välja võetud kaart
ja üllatunult leidsid ennast Lollakate Maalt.
Siin kraavipervel istud nüüd, pea kohal sinav kumm,
su tulevik on hägune ja minevik on tumm.
Sa hädavares oled. Ja siis? Ükskama kõik.
Su eilaöine teguviis on siiski veidi võik.
Sa lõikad võsast pajupilli, käginaid sealt puhud,
teeveerest krabad maasikaid ja topid endal suhu.
Sa lähed porist lirtsudes, suu maasikatest matsub,
kätt otsast väänates lööd endal selga tunnustava
laksu.
LILI MARLEEN
(Rudolf Zink/Hans Leip)
Kasarmu ees väraval, öisel konniteel
latern tookord säras, ta särab nüüdki veel.
Ja ootab et me tema all
taas kohtuksime tänaval
kui siis Lili Marleen
kui siis Lili Marleen
Latern oma kaitsel me õnne pühendas,
kauni tunni maitsel me varjud ühendas.
Mis sest, et rahvas möödus meist,
me nägime vaid teineteist
mu arm Lili Marleen
mu arm Lili Marleen
Juba lahku viiski signaal meid õnneteelt,
kolm päeva kartsa siiski ei julgustand mu meelt.
Ehk küll su juurde ihkasin
ja lahkumist ma vihkasin
mu neid Lili Marleen
mu neid Lili marleen
Latern sinu sammu tunneb ikka veel,
kuigi mina ammu viibin kaugel teel.
Ja ootab, et me tema all
taas kohtuksime täanaval
mu neid Lili Marleen
mu neid Lili marleen
Kui mul uni laugel öisel puhkusel,
tõtan sulle kaugelt kaitsekraavist veel.
Kui igav hakkab laternal
sind ootan jälle tema all
kui siis Lili Marleen
kui siis Lili Marleen
VALGUSE
VÕIMENDAMINE ERGUTATUD KIIRGUSE ABIL
(Allan Vainola/Tõnu Trubetsky)
Võib laserikiir niidist
Veel peenem olla tead
Ning galliumarseniidist
Sa maalid roosaks sead
Ja laboris on pime
Sööd infrapunast lund
Ja pole mingi ime
Kui tulnud on su tund
Ja sead end minekule
Nüüd seavad nad või näis
Siis korda aje tule
Ning ta on kiirgust täis
Jah korda oma tahet
Nad saadavadki veel
Pead üleval me pahet
Siin pargis siin alleel
Sissetrükkimise
vaeva võttis enda kanda AVES.
<< Tagasi Vennaskonna tekstide lehele
