Solgitoru
Panemise laul
Kuidas ma miilitsaga ...
In the army now
Pommimine
 

 SOLGITORU
 
Kõnnin mööda solgitoru,
kuulan joodikute joru,
õlut veel kui masin juuaks,
lisa aina juurde tuuaks.
 
   Oksendan ma,
   oksendan ma.
 
Siin kui suures mesitarus,
enam üldse ei saa aru,
on need mehed või on lambad,
vaat', et saad veel vastu hambaid.
 
   Oksendan ma,
   oksendan ma.
 
Putka ette sõitis sidrun,
pannaks peale see kes kidur,
ära kauple, paku raha,
kui sa koju minna tahad.
 
   Oksendan röähh,
   oksendan röähh.
 
Sidrun viis siis noosi ära,
jälle tõuseb kisa-kära,
uued näod ja uued krahvid,
vahelduvad inimahvid.
 
   Oksendan röähh,
   oksendan röähh.
 
Ära mine iial õllebaari,
oma vajadused mujal klaari,
sa pole enam nõnda rumal,
on olemas ju resto Humal.
  Humal, resto Humal.
 
  Oksendan röähh.

 PANEMISE LAUL
 
(Hüvad kuulajad, just äsja saime teada, et tagantpanemine on viimasel ajal Eestimaal üpris laialt levinud.)
 
Mina tahan panna,
sina tahad panna,
kõik me tahame panna.
   Kusti tahab panna,
   Endel tahab panna,
   kõik nad tahavad panna.
      Eevald tahab panna,
      Aadu tahab panna,
      kõik nad tahavad panna.
         Eevald tahab panna,
         Aadu tahab panna,
         kõik nad tahavad panna.
 
Mina sain panna,
sina said panna,
kõik me saime panna.
   Kusti sai panna,
   Endel sai panna,
   kõik nad saivad panna.
      Eevald sai panna,
      Aadu sai panna,
      kõik nad saivad panna.
         Eevald sai panna,
         Aadu sai panna,
         kõik nad saivad panna.
            (panna, panna, panna)
 
Ette sai panna,
taha sai panna,
igale poole panna.
   Suhu sai panna,
   kõhtu sai panna,
   igale poole panna.
      Ette sai panna,
      taha sai panna,
      igale poole panna.
         Suhu sai panna,
         kõhtu sai panna,
         igale poole panna.
 
(Noh, kuidas sa siis ka täna paned, ah? Mina panen raha panka. Ahhahhaa!)

KUIDAS MA MIILITSAGA TINA PANIN
 
See juhtus möödund neljapäeval,
miks küll seataks nõnda palgapäeval,
mul tekkisid õudsed süümepiinad,
ostsin poest pudeli valget viina.
 
Siis aga sai tehtudki see viga,
üksiolles mul oli õudselt igav,
ühtegi parmu, ühtegi tutvat kuli,
neid siis poe juurde otsima tulin.
 
Mul ei olnud kahjuks kuhugile minna,
jooksin kiirel sammul südalinna,
kaineri poole seadsin oma sammud,
võmmidel külas ma pole olnud väga ammu.
 
Ukse tegi lahti ja sisse mind ta palus,
süda oli soe, nii hea ja polnud valus,
kaeti siis uhke pidulaud,
süüa ja juua ja õlut, mis külm kui raud.
 
Miilits nimega Albert Lepatriinu
käskis laua peale panna palju viinu,
noh miks pean taluma küll igasugu vaevu,
homnepäev viskan oma naise kaevu.
 
   (läbu, hüüded 'anna süüa', 'juua', 'suitsu on', 'võta kaaviarit', 'vala juurde veel', 'anna suitsule tuld' jne.)
 
Siis aga võttis pidu teise tooni,
ment hakkas hõõruma oma kaelasooni,
ütles, et tahab hirmsal kombel süüa,
mul aga soovitas nurgas pihku lüüa.
 
Sest oli tal aga ilmselt pisut vähe,
pudeli viina kallaski mulle pähe,
jalaga takka ja hirmsal kõval häälel
visati mind vaest kongi plate pääle.
   (ai te kaabakas, spasite, nenada)
 
Hüvad kuulajad, see kõik on kahjuks tõsi.

(Nii. Suhetest normaalsete tsiviilinimeste ja sõjaväelastega pajatab järgmine laul)
IN THE ARMY NOW
 
   ...
   ja bõl nedaleko ot Omska,
   bõl ynas tam sapolit,
   nazõvali i polit,
   ljaljaljaljallalja.
 
Kodus käsutas ja sõimas,
oli kõige kõvem mees,
tema võimul polnud piire,
räägiti, et olla piider.
   Piider, piider,
   piider, piider.
 
Õppustel ta kõvat vahti,
Tšapajevit ta hoolsalt vahtis,
kärakatki vahest viskas,
sigatses ja sitta keeras.
   Sitta keeras,
   sitta keeras.
 
Ükskord juhtus sihke pull,
polügoonilt naases rood.
Olles kasarmusse teel,
äkki tundis sampolit,
et on miskit mäda,
teda vaevas sitahäda.
   Sitahäda,
   sitahäda.
 
Raginaga võssa ronis,
püksid rebadele rebis,
maha kükitas ja siis
sõdurid koos hüüdsid nii:
"Situ ruttu, karu tuleb,
kui ei situ, persest pureb."
 
Kuid polit ei võtnud kuulda,
vaikselt põõsas mõnules,
ei pannudki ta tähele,
kuis eemalt karu lähenes.
 
   (Mõm-mõmm, urr, mõm-mõmm, mõm-mõmm)
 
Mõmmik võttis sisse poosi,
haistis rikkalikku noosi,
hambad tuharasse lõi,
suutäit matsutades sõi.
 
Piinas vaprat sõjardit
veel oma kümme minutit,
kuni mehed viimaks ta
avastasid surnuna.
   Surnuna,
   surnuna,
   surnuna,
   surnuna.

POMMIMINE
 
Tänaval tuli mul vastu üks Vasja,
ütles, et mul olevat temaga asja.
Ostetud vein oli kukkunud maha,
uut veini nüüd minult ta tahab.
   (vaat', kus siga)
 
Ise on sitane, räpane kalts,
rikka tähtmani ainuke laps.
Kui elust ei ole sa väsinud,
siis taskusse lükka sa oma käsi.
   (vot nii)
 
Refr. Pommija, pommija, pommija, pomm, pomm,
        pommija, pommija, pommija, pomm, pomm,
        pommija, pommija, pommija, pomm, pomm,
        pommija, pommija, pommija, pomm, pomm.  (2x)
 
Hinge ei ole sel tühisel krossil,
kes mulle tänaval tappa andis.
Teda valdab ääretu lein,
katki oli läinud ostetud vein.
 
Tema tuli riisuma meie maad,
ta arvas, et kõike siit ta saab.
Kõik, mis sel närul ei tuleks ka pähe,
aga vaata, siin maal tal küll läbi ei lähe.
   (ei, ei, ei)
 
Refr. 4x